Mida kõike jõuab ühe puhkusenädalaga. Naissaar

Kui me kaks aastat tagasi käisime Naissaarel vaatamas etendust “Tüdrukud ei nuta ehk Katarina lähetamine”, jäi mulle kogu sellest sõidust täiesti unustamatu elamus. Selline elamus võiks olla igasuvine traditsioon! Paraku jäin eelmisel aastal “Aadama õuntele” piletite ostmisega hiljaks, nii tuli sel aastal olla kärmem. Nii kärme ma siiski ei olnud, et mahtuda saarele sõitvale aurikule Katarina, meie piletid olid nn “oma paadiga” kategoorias. Noh, kuna oma paati meil osta polnud plaanis, tuli natuke internetis ringi vaadata. Tuli leida mõni alus, mis stardiks piisavalt hilja, et me hommikul Alatskivilt tulema hakates jõuaks oma asjad hotelli viia ja sadamasse minna. Paar vabade kohtadega laeva tahtsid millegipärast juba kella ühe ajal päeval ankru hiivata, samas kui etendus algas alles pool 8 õhtul.

Nii jäigi valikusse vanaaegne puust purjekas Sailor Jerry, kes aga arusaadavalt lubas väljuda vaid ilusa ilmaga. Ja tõesti-tõesti, enam ilusam ei oleks ilm olla saanud!

 

Sellest kujunes väga sulnis teekond särava päikese all mööda peegelsiledat vett. Purjekas eriti suurt kiirust ei arendanud ja sõit kestis natuke üle kahe tunni. Kõik see aeg istusime tekil ja nautisime elu. 🙂

C. käis tüürimehe soovitusel korra ka vööris seiklemas.

Tagasitee oli samuti tõeline elamus, sest siis oli lisaks taevas ka täiskuu.

Kui saarele sõites kasutas meie laevuke vaid mootori jõudu, siis tagasiteel rulliti lisaks üks purjedest lahti. Pirital sildusime sellegipoolest alles kell 1 öösel. 😀

Muide, ei saa mainimata jätta, et meil oli hästi muhe kapten, just selline, nagu üks õige merekaru olema peab. Selline, kellel juttu jätkub tundideks ja kes on ise pooleldi Naissaare püsielanik. Ja vaadake, kui hästi sobis ta müts minu kampsuniga. 🙂

Kes Aadama õunte etendust veel näinud pole, siis soovitan kindlasti, kui pileteid veel kuskilt saada peaks olema. Väga haarav ja meisterlik lavastus, kus suurepäraselt on osatud ära kasutada kõik Omari küüni pakutavad võimalused.

Viimane puhkuse öö ja päev möödusid sõprade juures maal, kus kõlasid śamaanitrummid ja toimus täiskuuöine jalutuskäik Karumäele. Mis aga sellest kõigest edasi sündis, räägin ma võib-olla mõnel järgmisel korral. 🙂

Lõppu veel üks pilt toredast leiust: kuusevõrsejäätis mustikakastmes Von Krahli aias.

Mida kõike jõuab ühe puhkusenädalaga. Peipsi äärsel Sibulateel

Esimesel päeval Alatskivil alustasime kõigepealt käsitööpoest, kus tegime esmase tutvuse kohaliku hõrgutise, keedetud suhkruga, ja leidsin need maailma kõige armsamad hõbekõrvarõngad siiliga udus. Samasuguseid oli ka Potsataja ja Genaga 🙂 :

Poe kõrvale mõisa suurde ait-kuivatisse oli rajatud looduse õppekeskus, üks väga omapärane ja hingega tehtud koht. Kõik stendid ja õppevahendid olid seal enam-vähem käsitsi ja nö põlveotsas valmis nikerdatud, aga tulemus oli väga ilus, hariv ja südamlik. Tüdruk, kes seda kohta lahti hoidis, oli ise ka hästi tore. Väga soe tunne jäi sellest käigust ja hea meel nende laste pärast, kes sellises kohas saavad loodust tundma õppida.

Näiteks olid leidlikult ära kasutatud isegi hoone tsaariaegsed kiviseinad – kividele olid kleebitud sildid, millise kivimiga tegu on. Ei ole ju nii, et sein on lihtsalt maakividest laotud – üks kivi on graniit, selle kõrval jälle gneiss, siis rabakivi jne:

Õhtupoolikul jalutasime Peipsi äärde Nina kordonisse. See vahemaa on umbes viis kilomeetrit pikk, ehk et täpselt paras teekond looduse nautimiseks. Tagasi me siiski jala ei tulnud, sest kohe tagasitee alguses pidas meie kõrval kinni auto kahe hollandlasega. Nad olid meist juba varem mööda sõitnud ja küsisid nüüd, kas nad võiks meid Alatskivile visata. Ronisime siis sisse, sest jõudu oli vaja säästa järgmise päeva pikaks jalgrattamatkaks. 🙂

Nina küla rand oli iseenesest väga maaliline, valge liiv ja teokarbid. C. müttas ringi ja otsis haakrikku – leidis veest üherublase mündi  ja metallkammi, millele peale pressitud “tsena 50 kop”, lisaks veel hunniku värvilisi klaasitükke, mille vesi oli ümaraks ja siledaks uhtunud.

Jalgrattad olin laenutuseks juba telefoni teel ette broneerinud. Hommikul Kivi Kõrtsi minnes selgus küll, et proua oli ratta maha unustanud, aga hüppas kohe autosse ja sõitis ratast ära tooma. C. sai kaasa sõita, et ise kõige sobivam välja valida. Ja peab ütlema, et C. sai tõesti väga hea ja õige suurusega ratta, tal endal vist polegi nii head. Jalg ulatas vaevu maha. Lisaks pakkis lahke proua kaasa kaks vihmamantlit, sest taevas oli jälle nii ja naa. Etteruttavalt olgu öeldud, et vihmamantleid meil vaja ei läinud, sest väikeste sabinate ajal sattusime alati siseruumides olema. Pigem saime sõita päikesepaistes ja see oli üks ülimalt tore sõit!

Sibulatee marsruut on iga jalgrattasõbra unistus – kolm maalilist Peipsi äärset küla (Kolkja, Kasepää, Varnja), kus palju vaatamist-imetlemist, mitmeid kohti sisseastumiseks ja väikse söögipausi tegemiseks. Alatskivilt edasi-tagasi ehk nii 35 kilomeetrine ring (me läksime tagasi tulles ka Nina külast uuesti läbi), aga oma vaheldusrikkuse tõttu üldse mitte väsitav isegi minusugusele spordikaugele inimesele.

Esimene peatus oli Kolkjas Peipsimaa külastuskeskuses.

Sealt saab tädi Śura kohvikust maailma parimaid sibulapirukaid ja samovarist teed. Pakutakse kohalikku käsitööd, näiteks pakutrükitehnikas särke. Kui tavaliselt on C. see, kes igalt poolt endale toredaid t-särke saab, siis seekord ostsin endale. All keldris on neil sigurimuuseum, mis küll nii madala laega, et isegi mina seal vaevu püsti seista sain, ning maitsmiseks pakuti ka siguripirukat. Koos värske rabarberimoosiga oli seegi hea, aga sibulapirukad olid siiski nii üleprahi, et tagasiteel tegime seal uuesti peatuse ja ostsime kõik allesjäänud pirukad kaasa.

 

Muide, kas teadsite kohalike kommet, et kõik katkiste nõude killud tuleb koguda põranda alla, sest killud ometigi toovad õnne, milleks neid siis ära visata?

Äri tegime ka kohaliku kaluriga, kellelt ostsime suitsulatikat ja -rääbist ning turutädiga, kellelt saime värskelt hapendatud kurki ja C. uut lemmikut, keedetud suhkrut. Mida veel elult tahta!

Sibulateele kohaselt hakkasid igal pool teeäärsetes aedades silma sellistele kõrgetele muldvallidele rajatud sibulapeenrad. Kui taimedel olid juba ka õisikud küljes, oli peenra kohal ka kalavõrk, kust õisikud läbi pistetud.

 

 

Käisime ühte tallu rajatud vanausuliste muuseumis, mis meenutas natuke vabaõhumuuseumis nähtut:

ja Voronja galeriis. See viimane oli üsna sürrealistlik elamus! Kõigepealt sattusime sealsesse puukuurilaadsesse kinosaali ja mahutasime ennast saalis olevasse ainsasse, suurde nahktugitooli. Ekraanil jooksis mingi mustvalge film. Kuna väljas parasjagu tibutas, oli hea seal redutada ja jalgu puhata. Siis pistsime nina aeda, kust avanes hunnitu vaade. Maja lahtise akna kaudu saime esitada tellimuse – tomatisuppi ja rabarberikooki, mina veel ka rabarberinapsu, C. jaoks kaevuvett. Kõik oli hästi maitsev ja tekitas natuke sellise tunde, nagu oleksime sattunud Imedemaal Kübarsepa teeõhtule. 🙂

Varnjas Mesi tare juures keerasime otsa ringi ja hakkasime tagasi sõitma.

Paaril korral tegime peatusi, et vaatamisväärsusi pildistada. Näiteks nii peentest pilbastest puuriitasid ei ole ma varem näinud:

ega ka mitte nii palju suuski korraga:

Ühtegi vanausuliste palvemajja me sisse ei saanud, selleks oleks tulnud oma külastus varem ette teatada ja kokku leppida. Aga nagunii olime vabaõhumuuseumis nähtud dokfilmist juba ülevaate saanud. Väljast vaatlemisest piisas täiesti.

Mida kõike jõuab ühe puhkusenädalaga. Tartu ja Alatskivi

Laulupeojärgsel hommikul startisime rongiga Tartu suunas. Jõudsime Balti jaama küll 2 tundi enne rongi väljumist, ostsime piletid ära, tegime tiiru uuel Balti jaama turul ja käisime F-hoones söömas (täiesti suurepärane vürtsikas kookosesupp), siis aga selgus rongis ebameeldiva üllatusena, et kõik istekohad olid juba võetud. Kujutage ette – ostad heas usus piletid ja siis selgub, et pead ligi 3 tundi rongis püsti seisma! Ma oleks sel juhul ju bussiga läinud. Õnneks oli esimese klassi vagunis kaks kohta veel vabad, maksin peale pooletunnist sõitu miskine 6 euri juurde ja saime lõpuks istuma. C. oli eelmisel päeval laulupeol üle 12 tunni järjest jalul  olnud, ei tea, kuidas ta seda rongis püstiseisu vastu oleks pidanud.

Tartus olin broneerinud toa sellesse uude hostelisse, mille hinna ja kvaliteedi suhet saab ka ainult kiita. Avaras toas olid isegi külmkapp ja mikrolaineahi.

Tartu ei ole linn, kuhu ma igal aastal satuksin. C. on seal vist kokku kolmel korral käinud ning kahel korral neist Ahhaa-keskuses. Seega tundus igati asjakohane oma tutvust linnaga värskendada ning teha tiir tuntud ja tundmatuil radadel. Toomemägi oli täpselt selline nagu minu ülikooli-aegadelgi, von Baer ja Kristjan Jaak ilusti omal kohal alles.

Seevastu all-linn on küll viimastel aastatel aina ilusamaks läinud, Rüütli tänav on justkui kuskilt välismaisest klantsajakirjast välja astunud. Hommikusöögi kohavalik oleks sellises võimaluste külluses võinud kujuneda üksjagu keeruliseks, aga õnneks kohtasime poolel teel Aijat koos beebiga, kes soovitas sööma minna sinna ja see soovitus oli igati pädev. Valisime mõlemad mõnevõrra riskantselt mustikapannkoogid peekoniga, mis osutusid omapäraseks, aga kindlasti mitte halvaks. Korraks tuli küll meelde omaaegne lastesaade Kessu ja Tripp, kes leiutasid toiduvalmistamismasina Suprama (Supp+Praad+Magustoit). Mingil hetkel läks see masin neil seal rikki ja hakkas väljastama huvitavaid kombinatsioone, näiteks vahukoort searasvaga. 🙂

Mustikapannkoogid peekoniga nägid välja sellised, väike vahukooretörts käis ka asja juurde:

Tartu kaks põhilist sihtkohta olid meil ERM ja loodusmuuseum. Neist esimene mulle ei meeldinud ja teine meeldis väga. ERM jättis kuidagi väga eklektilise ja kaootilise mulje, ka oli arusaamatu, miks oli ekspositsioon ajaliselt tagurpidi pööratud, ehk et kõigepealt Estcube ja Nintendo (miks peaks selline asi üldse Eesti Rahva Muuseumis olema?!), siis Levi’se pildiga kilekotid (vt eelmist küsimust) ja siis kõige lõpuks natuke kammkeraamikat. Seevastu Siberis elavatele sugulusrahvastele pühendatud osa “Uurali kaja” oli oma eheduses väga sümpaatne. Kuna me oleme nüüd kohe augustis ise ka Siberisse minemas, andis see näitus toreda eelhäälestuse. Samuti meeldis mulle muuseumipood.

C.-le meeldis ka täitsa mitu asja, aga kõige rohkem hoopis see tagurpidi-maja, mida ERMi lähedusse ehitatakse:

Pikalt renoveerimisel olnud loodusmuuseum jättis seevastu väga hea mulje. Oleme Euroopas käinud üksjagu paljudes loodusmuuseumides, aga ikka hoopis teine asi on, kui saad lugeda kõigi nende kivististe ja taimede, putukate ja mutukate, kalade ja ussikeste eestikeelseid nimetusi! Enamasti on need nimed väga leidlikud, kujundlikud, poeetilised ja fantaasiaküllased. Milline tohutu töö on teadlaste poolt ära tehtud, et leida igale (pisi)olendile ja taimekribalale eestikeelne nimi ning kui tohutult kahju oleks, kui eesti keel teaduskeelena maailmast ära kaoks!

Loodusmuuseumis on kõik hästi ilus, puhas ja kaasaegne, nii et kes Tartusse satub, minge kindlasti. Meil oli seal aega ainult poolteist tundi ja enam-vähem jõudis kõik ära vaadata, kuigi hea meelega oleksin tunnikese kauem olnud.

Kokkuvõttes jäi C.-le Tartust positiivne mulje, nii et loodetavasti kaalub ta mõne aasta pärast ka sealse ülikooli varianti.

Tartust sõitsime edasi Alatskivile, kus peatusime kaks päeva Alatskivi lossis.

Majutust pakub loss ainult ärklikorrusel, millest on natuke kahju, sest suhteliselt madala lae ja katuseaknaga tuba ei ole just päriselt see, mida lossimajutuselt ootaks. See-eest hommikusöök on neil väga pidulik ning see aitas pettumust vähendada. Saabumisel anti meile täitmiseks nimekiri, kus pidime tegema linnukese iga toidu juurde, mida hommikul süüa soovime. Valik oli pudrust-omletist-sinkidest-juustudest kuni pannkookide, saiakeste ja puuviljadeni, sekka heeringat ja kohupiima. Samuti tuli öelda täpne kellaaeg, millal süüa tahad, sest laud kaeti just selleks kellaajaks. Kokkulepitud ajal ootas kaetud laua juures siis pidulikus rüüs kokk, kes sind kogu söömaaja vältel maheda muusika saatel teenindas. Esimesel hommikul olime lossis ainsad külastajad ja võisime nautida koka jagamatut tähelepanu, teisel päeval olid külastajad ka ülejäänud kahes toas.

Meie hommikusöögilaud:

Esimesel päeval käisime lossis ka õhtust söömas. Tundus kuidagi, et kuna oleme ainsad külalised, oleks niimoodi viisakas. Kolm käiku ja 60 eurot, mingit vau-efekti ei olnud, aga otseselt midagi halvasti ka mitte.

Kohe lossi taga on järv, mis on küll hetkel kahetsusväärselt kinni kasvanud, aga mille ääres paadisillal oli siiski väga tore istuda. Olime seal päeval kaunis pikalt ja õhtul tahtsin ma kindlasti tagasi minna, sest oli tunne, et seal võiks nüüd olla üks luik. Luik oligi täiesti olemas. 🙂

Lossipark on täis absoluutselt fantastilisi põlispuid, saab jalutada võimsal tammealleel ja ümber järve on matkarada. Väga eriline ja väega koht.

Loss ise on suhteliselt uus, ehitatud 19. sajandi lõpul ja ajalugu räägib, et mõisnik von Nolcken laskis selle ehitada armastusest oma abikaasa Josephine’i vastu. Nende pere sai lossis elada vaid paarkümmend aastat. Selle aastatuhande alguses läbis loss põhjaliku renoveerimise, mil kogu endiseaegne ilu ja hiilgus Juhan Maiste juhtimisel taastati. Renoveermistöödest on lossis ka püsinäitus, ülemise rea pildid on täpselt saja-aastase vahega tehtud:

Üks lossitöötaja teadis rääkida lugu ka sellest, kuidas renoveerijad juhuslikult sattusid kokku von Nolckenite järeltulijatega, kellel oli Saksamaa pööningul veel juhuslikult alles lossisaali toolikatteks kasutatud kangariba ning kuidas siis selle kangatüki järgi said renoveerijad kasutada täpselt õiget tooni kangast.

Lossi asutaja oma naisega:

Teine väga tore näitus on lossi keldris, kus on väljas vahakujud omaaegsetest lossiteenijatest – ülemteener, kammerneitsi, guvernant, kutsar, aednik, virtin jne koos selgitustega konkreetse ametikoha tööülesannetest.

Mõnele kujule on lisatud ka konkreetse inimese foto, siin näiteks mõisa virtin:

kutsar:

Kuna mu klassiõde Piret, keda ma viimati nägin irl umbes 30 aastat tagasi, elab Alatskivi lähistel (kõikvõimas fb), siis tundus hea mõte üle aastakümnete lõpuks jälle kokku saada. Kohtusime väga romantilisel tamme-alleel ning tegime ägeda matka mööda maastikukaitseala ja Kalevipoja sängi. Piret ütles, et see kant oli talle kunagi oma iluga silma jäänud ning nii ta siis otsustaski sinna kolida ja ühe vana rehielamu taastada. Tõesti, ma olen Piretiga täiesti nõus, see kant on üks kõige ilusamaid, mida ma Eestimaal näinud olen. Seal on alles veel ürgset loodust ja põlispuid. Ning Pireti aias kahe kõrge männi okstesse kinnitatud kiik on kindlasti kõige fantastilisem kiik, kus ma kunagi olen kiikunud.:)

Kalevipoja säng, mille jalamile seatud pingil on tore istuda:

Mida kõike jõuab ühe puhkusenädalaga. Peoehtes Tallinn

Juuni lõpus – juuli alguses oli mul õnn nädal aega Eestis puhata. Puhkus kujunes küll üsna tempokaks, kus poolele Eestile sai tiir peale tehtud – küll ühistranspordi, küll jalgrattaga – ning igahommikune äratus oli hiljemalt pool kaheksa.  Aga kõik oli täiesti võrratu, asjad, sündmused ja inimesed kõlasid kokku, kohati oli õhus maagiat ja müstikat ning endalegi ootamatult sain veel ühe maja omanikuks. Nüüd, olles Brüsselis sellest puhkusest nädal aega toibunud, jõuan lõpuks ka blogimiseni. Blogi on suurepärane võimalus mälestusi jäädvustada – pärast prindin postitused aastakäikude kaupa värviprinteril välja, köidan ära ja reastan jutuga põimitud fotoalbumitena riiulile. Loodetavasti järeltulevad põlved kunagi sirvivad. 🙂

Ilm oli selle puhkusenädala jooksul nii ja naa. Kui laulupeo proovipäevadel külmusin oma villases pontśos jääpurikaks ja lahkusin lauluväljakult täiesti tundetute (aga õnneks siiski liikuvate, sest kõndimisliigutus oli rakumälus imekombel säilinud) jalgadega, siis Tartus ja Alatskivil tuli päike juba kohati täitsa välja ning Naissaarele sõidu tegime täiuslikus suvesoojuses sini-sinise taeva all. Viimased 2 päeva Paides ja Koordis olid samuti igati suvised.

Tallinnas olime kokku neli päeva ja elasime jälle selles toredas eelmisel aastal avatud hostelis Uuel tänaval. Hinna ja kvaliteedi suhe on neil väga ok ning see, et WC ja duśś on toast väljas, pole selle hosteli puhul probleemiks. Kordagi ei pidanud ukse taga järjekorras ootama. Ühises elutoas hommikukohvi juues tutvusin seal põneva prantsuse pensionäriga, kes oli läbi lugenud Dostojevski Valged ööd ja selle peale otsustanud teha reisi valgete ööde radadel. Kokku oli ta busse ja ronge kasutades juba paar kuud teel olnud ning Taani, Norra ja Rootsi (vist ka Soome) läbi käinud. Tallinnast plaanis ta liikuda edasi Tartu poole. Tegemist oli tõelise erudiidiga, kes teadis palju Eesti ajaloost nii muinasajal kui ka Nõukogude Liidu päevil, huvitus ravimtaimedest ja alternatiivmeditsiinist, rahvapärimusest ja śamanismist. Üllataval kombel polnud seejuures tegu mitte mõne ajaloolase või etnograafiga – enne pensionile jäämist oli mees hoopis mahepõllundusega tegelenud. Juttu jätkus kauemaks. 🙂

Esimesel Tallinna päeval tegime Liiva surnuaial korda vanaema-vanaisa hauaplatsi – surnuaia kontorist sai laenata aiakäru ja osta 12 euro eest kärutäie liiva. Minu meelest on väga super, et kalmistu ise sellist teenust pakub, mul oli juba ammu mure, kuidas seda liiva sinna kohale toimetada ning nüüd sai äravajunud plats kohe hoopis teise ilme.

Seejärel käisime Vabaõhumuuseumis, kus mina käisin viimati vist lapsena ja C. polnudki kunagi käinud. Mulle väga meeldis! Sai kiigeplatsil kiikuda, merd imetleda, kõrtsis hernenotti, mulgi putru ja kamakreemi süüa. Kõige toredamad olid viimati lisandunud eksponaadid – Peipsi vanausuliste ja Setu talud.

Peipsi nurgas oli kitselauta ühte kõrvalruumi väike kahe tooliga kinosaal sisse seatud, kus näidati vanausuliste elust harivat filmi. See sobis väga hästi, sest edasi oligi meil plaan Peipsi äärsele Sibulateele minna, nii et igati teretulnud võimalus end nende elu & tavadega eelnevalt kurssi viia. Aeg-ajalt kostis kinosaali ukse tagant kitse mökitamist. 🙂

Veel oli seal väga tore omaaegne koloniaalkauplus ja koolimaja. Rooslepa kabelisse me aga kogunisti ei jõudnudki, sest enne pandi uksed lukku – 4 tundi olid möödunud nagu lennates.

Järgmised 3 päeva möödusid laulu- ja tantsupeo tähe all. Reedel ja laupäeval olid C.-l sega- ja ühendkoori proovid ning reede õhtul käisime vaatamas esimest tantsupeo etendust. Oli küll hirmus külm ja vihmane, aga emotsioonid seda tugevamad. Eestlased on ikka väga suure hingejõuga rahvas! Me kumbki C.-ga ei olnud tantsupeol varem käinud ning selle vägi ja mastaapsus olid muidugi muljetavaldavad. Minu väga sügav lugupidamine ja imetlus kõigile selle tohutu etenduse kavandajatele ja osalejatele! Eriti tore oli näha, et ka platsilt ära joostes peegeldus noorte nägudel õhin ja rõõm, ehkki ilmastikutingimused olid pehmelt öeldes kohutavad.

Laulupeo rongkäiguks ja kontserdiks oli ilm kõvasti paranenud, külm enam ei olnud ja paaril korral pärastlõunal vilksatas isegi pilvealune päike. Meie koor kogunes Vabaduse väljakule Vabaduse kella alla ja hakkas juba pool 10 hommikul liikuma, kuna väliskoorid läksid kõige ees, kohe üle-Eestiliste kooride järel. Kõndisin kuni Russalkani nendega kaasa ja jäin seal siis tee äärde ülejäänud koore tervitama. Minu kõrvale sattusid prouad, kes oskasid kõigile ilusaid tervitussõnu hüüda ning said vastu rõõmsat elevust. Silm läks mitmel korral härdusest märjaks.

Tore oli näha C. eelmise koori juhte ja koorikaaslasi ning nii tohutult palju kauneid rahvariideid! Ime-imeline! Saarlastel olid kõigil kadakaoksad käes. 🙂

Kõik see kogetud rõõm, hoog ja ühtehoidmine andis väga palju usku ja lootust tuleviku suhtes. Ühendkoori lõpulood ning kümned tuhanded laulukaare all & platsil süttinud (telefoni)tulukesed tõid meelde laulva revolutsiooni ajad, kus ma ise olin täpselt sama vana kui C. praegu. Üks põlvkond on peale kasvanud, aga Eesti noored on ikka sama ägedad!

Laulupeolt tagasi linna kõndisime helges ja rahulikus meeleolus.  Loodetavasti on see imeline mereäärne jalutustee põlipuude vahel alles ka järgmise laulupeo ajal ning pole ohvriks toodud mõistusevastasele Reidi teele.

Spa termides ja allikatel

Belgia Ardennides, mitte väga kaugel Saksamaa piirist asub maaliline linnake Spa. Nunnu, hedonistlik ja natuke nagu unne suikuv. Kuulus peamiselt kolme märksõna poolest – terviseveeallikad & termid, kasiino ja Spa-Stavelot’ ringrada. Selle viimase tõttu on vist iga kolmas linnas ringisõitev auto Porsche ja iga kümnes Ferrari. C. leidis tabavalt, et Spa on otsekui Belgia Monaco – kasiinosid ja ralliautosid täis dekadentlik rikkurite enklaav.

Käisime seal esmakordselt paar aasta tagasi ja nüüd siis eelmisel nädalavahetusel uuesti, kui nelipühade aegu anti meile lausa kolm vaba päeva korraga.

Eelmisel korral peatusime kesklinnast kaugel, järve ääres. Siis seiklesime õhtul termidest tulles pikalt mööda kottpimedat mäenõlva, et tagasi hotelli jõuda. Tookord mõtlesingi, et kui peaks uuesti Spasse sõitma, siis oleme kindlasti Radissonis, mis on kohe termide all ning kust üles termidesse saab mugavalt privaatse funikulööriga, valged hommikumantlid seljas. 🙂

Noh, nagu arvata võiski, on see Radissoni hotell väga populaarne valik. Kui ma sügisel hakkasin booking.comis kuupäevi uurima, et leida vaba nädalavahetust, kus see hotell ei oleks veel täis bukitud, jõudsin otsaga juunikuusse välja. 🙂 Broneerisin siis tookord üheks ööks toa ära – ilma tühistamisvõimaluseta oli hind 100 eurot, mis on Spa hinnaklassi arvestades ikka tõeline soodukas.

Hotell oli igati tore. Isegi kui arvestada, et me olime just hiljuti tulnud GO Spast Kuressaarest, mille kvaliteeti on raske üle trumbata, vedas see hotell  välja küll. Ega need kaks polegi väga võrreldavad, sest GO Spas on ka basseinid ja saunad, Radissonist minnakse  funikulööriga aga üles termidesse, mis on eraldi ettevõte ja ka kõigile teistele külastajatele avatud. Alumisel pildil ongi jupike sellest funikulöörist näha – kõigepealt sisenevad pileti ostnud inimesed tänavalt ning siis peatub see uuesti hotelli teise korruse kõrgusel, kust tulevad peale hommikumantlite ja plätudega hotellikülalised:

Termid olid täiesti taevalikud – välisbasseinis oli vesi mõnusalt soe, nii et vaatamata sellele, et ka õhk oli soe, auras bassein nagu nõiakatel. Rahvast oli omajagu, peamiselt üks suur bussitäis hiinlasi, aga kuna need basseinid on seal küllalt suured, siis nügimiseks ei läinud, igaühele jätkus mingi oma niśś või massaaźijuga.

Seekord leidsime üles ka ukse teisele korrusele saunamaailma – türgi saun, leilisaun, sanaarium vaatega Ardennidele ning pime jahe ruum, kus sai lamades metsahääli kuulata. Seal pimeduses olid laes mingid lillad lambid, mille käes helendasid inimeste valged käterätid, hambad ja sõrmeküüned. 🙂 Küsisin C.-lt, kas mu implantaadid helendavad suus samamoodi kui hambad, aga vastust ei kuulnud, enne susistas kõrvalnaaber meid vaikseks. 🙂

Allkorrusel oli ka pikkade infrapunalampidega ruum, mille all inimesed lesisid lamamistoolides nagu suured sisalikud loomaaia terraariumis. 🙂

Kraanidest tuli mitut sorti Spa mineeraalveeallikate vett. Igal allikal on erinev mineraalidesisaldus – näiteks Marie Henriette’i marmorkauss oli aja jooksul päris mustaks tõmbunud.

Termidest tagasi hotelli jõudes oli tunne nagu uuestisündinul. Üli-ülimõnus rammestus!

Meie toa aknast avanes vaade peatänavale. Liikumist pole eriti näha, sest pilt on tehtud umbes poole kümne ajal õhtul (jah, ka siin Belgias on tsipake üsna valgeid öid), aga tegelikult oli seal ka päeval väga rahulik. Kui ralliautod välja arvata. 🙂

Hommikusöök oli  hotellis korralik, ehkki värske salatimaterjal piirdus paari kurgi- ja sellerijupiga, samal ajal kui igasuguseid saiasid-saiakesi oli külluses. GO Spas oli see suhe meeldivalt vastupidine, seal oli pagaritooteid minimaalselt ja salateid mitut sorti.

Seejärel tegime matka mööda tervisevete teed, mille äärde jääb 5 allikat. Kõik need allikad on ajaloo jooksul aidanud haigusi seljatada paljudel suurmeestel ja kroonitud peadel, sealhulgas Peeter Esimesel. Üks otse kesklinnas asuv allikas kannabki tema nime.

Allikate tee on tähistatud sellise märgiga:

ja kulgeb maaliliselt mööda Ardenni mägesid:

Külastasime kahte allikat – Barisart’i ja Geronstère’i ning võtsime mõlemast liitrise pudeliga vett kaasa. Barisart’i vesi oli kerge mulliga ja see on ka üks enamlevinumaid mineraalveesorte Belgia poodides. Sellisest kraanist voolab:

Vahepeal tegime metsas peatuse väikese mägijõe ääres. See oli hästi vaikne ja rahulik koht – vesi vulises ja pea kohal oli puuvõradest roheline katus. Istusime puust sillal ja olemine oli täiesti zen. Isegi eemalt kostuv ralliautode ja mootorrataste sõit ei pääsenud seda idülli lõhkuma.

Geronstère’i allikas oli eelmisest natuke pidulikum:

 

Selline pljeaad tõbiseid siniverelisi:

Kõrval oli ka restoran, mille väliterrass oma valgete päevavarjudega meid enda juurde meelitas. Veetsime seal äärmiselt dekadentliku pärastlõuna, nautides linnulaulu ja päikest. Küll tahaks öelda, et ka head toitu, kuid see oli ausalt öeldes siiski pigem keskpärane. Ega sellises kohas asuv söögikoht ju klientide saamise nimel pingutama suurt ei pea. Nii et julgen seda soovitada pigem klaasi õlle või tassikese kohvi joomiseks.

Note for myself: õllepõlgurina jõin seal esimest korda õlut, mis oligi tõepoolest hea – see nimi tuleb meelde jätta:

Pärast jalutasime raudteejaama mööda maalilist route Geronstère’i, mis alguses kulges mööda mäenõlvu ja siis läbi põldude ja hobusekoplite. Tilluke Spa-Geronstère’i jaam on  liini lõpp-peatus, kaugemale Ardennidesse rong ei sõida. Enne jaama kõrgub tee ääres ootamatult suursugune hoone – Waux-Hall.

Värava kõrvalt saime lugeda, et tegemist on 1770. aastal ehitatud lossiga, kus aadelkond pärast tervisevetel käimist oma meelt lahutas. Lossis on balli- ja kontserdisaalid. Kui otsustada nende mitmekordsete ja tornikestega ehitud elumajade järgi, mis Spa allikatetee ääres roheluses peituvad, on Spa vist endiselt üks Belgia aadli meeliselupaikadest.

Kevadine Saaremaa

 

Maikuu viimase nädala veetsime Eestis. Kui mõelda, et viimati olime Eestis augustis, siis seekord jäi tõesti  pikk vahe sisse. Sellevõrra toredam kõik nüüd tundus – kui puhas õhk, kui sinine taevas, kui ere päike – midagi sellist juba Brüsselis ei ole!

Nagu ikka, maandus meie otselennuk veerand tundi enne südaööd. Siis kiiresti takso peale ja Munga tänava hostelisse, mis on saanud meie öiste saabumiste traditsiooniliseks peatuspaigaks. Hommikul avanes aknast selline hunnitu vaade õitsvale toomepuule:

Kuna juba kell 12 pidin olema Kuressaares notaris, kiirustasime kohe esimese bussiga Saaremaale. Õnneks sattus selleks esimeseks bussiks Lux, mis on selle pika sõidu jaoks übermugav. Kahju, et siis, kui ma veel alaliselt Saaremaal elasin, selliseid suurepäraseid busse liinil ei olnud.

Notaris sujus kõik ladusalt ja siinkohal on kohane endale õnne soovida – peale 11 aastat kaasaomanikeks olemist sai meie maja nüüd lõpuks korteriomanditeks vormistatud. Juhhei! Tähistasime seda õnnelikku elukäänakut väikse koogi ja teetassiga vastavatud Kuursaalis.  Siis kiire põige raamatukokku ja toidupoodi ning juba oligi aeg ennast meie maakoju viiva bussi peale sättida. Vot see on juba tõeline luksus – sõita ühistranspordiga otse maakodu ukse ette. Buss sõidab küll ainult tööpäevadel ja korra päevas, aga ikkagi! Enamik maabussiliine on ju ammu juba kõige kaduva teed läinud.

Maal oli muidugi imeilus. Ma pole sinna juba päris mitu aastat maikuus sattunud, ikka  alles juulis-augustis. Seekord lootsin seda reisi planeerides, et saame näha õitsvaid õunapuid, aga tegelikult juhtus nii, et veel 2 nädalat enne meie sõitu oli Saaremaal ju lumi maas! Nii et pidi õnnelik olema, et päris hangede vahele ei sattunud. Päike päevasel ajal ikka täitsa kenasti soojendas juba. Tundus, et peale eelmise aasta õunauputust võtavad õunapuud sel aastal lõdvemalt ja väga palju õisi tulemas ei olegi. Aga kirsipuu küll õitses usinasti. Selline õrn ja tagasihoidlik õiteilu, väga erinev nendest ülikülluslikest roosamannavahupilvedest, millega Brüsseli kirsipuud kevadeti kattuvad:

Üldiselt oli lehestik kõik alles hiirekõrvus, tammed alles päris raagus:

ja saarepuu paisutas uljalt pungi:

Seevastu võililled olid kogu meie õuemuru ühtlase kollase vaibaga katnud. Kust siit saaks alles võilillemett, kui oleks paar päeva aega mett keeta ja purke, kuhu panna! Ilus, ilus, ilus! Hiljem sai C. oma unistuste murutraktori rooli ja niitis suure osa seda ilu maha. Siis oli jälle teistpidi ilus – nagu golfiväljak. 🙂

Aga meie tõeline uus kaunitar ja imetlusobjekt on värskelt laotud kiviaed. Sinna, kus varem oli kaootiliselt kuhjatud kivivall, millest kasvasid läbi saared ja sarapuud ning kuhu varasemalt oli katkiseid klaasesemeid loobitud (kes küll tuleb selle peale, et kivihunnikusse klaasikilde visata?!) on nüüd selline meistri laotud suurteos:

Ja vot milline hiiglane maa seest välja tuli – ühegi traktori kopp ei suutnud seda ära viia, nii et jäigi Valduri hooviväravasse.

Kiviaia ots algab sellisest arhailisest ristikivist, mis tähistab minu ja naabrimehe krundi piiri:

Järgmised 2 päeva olidki meil siis kenasti sisustatud – tuli üles korjata, mullast välja sõeluda ja maa seest välja kraapida kõik need kivid, mis aiaehitusest üle jäid, need Valduri traktori kopale tõsta ning lasta tal need karjamaa teise serva vedada. Kokku vist 7 laia kopatäit pluss 3 kopatäit puujuurikaid. Tõsine töö, mille tulemuseks plusspoole pealt ilus sile ja kobestatud maa, kuhu suure õhinaga lausa 16 kartulit mulda panin. Lisaks tuli  kiviaia ehitamisega maa seest välja kolm hobuserauda, malmkatla tükid (kahjuks ilma hõberahadeta), mõned sepistatud konksud, viis II maailmasõja aegset padrunit ja üks mürsk (mille Valdur oli jõudnud juba ära viia). Miinuspoolelt – ca paartuhat sääsehammustust ja üks paistes sõrm. Seda, kas sõrmeluus võiks ka mõra sees olla, selgitab homme röntgen.

Peale tarmukaid maaelupäevi lubasime endale väljateenitud puhkuse Kuressaare Georg Otsa Spas. Maapealne paradiis! Rakvere Aqua spaa kõrval minu suur lemmik ja alati kindel kvaliteet. Aknast avanesid sellised jumalikud vaated:

Lisaboonusena toimus Kuressaares samal päeval esmakordne linnafestival  ja kogu linn oli melu täis. Pop-up kirbukad, võistlused, tantsud, kontserdid, igasugused põnevad tänavatoidumüüjad – aega jäi väheks, et kõike näha, aga nii palju, kui me silmata jõudsime, oli kõik väga vahva. Hommikul ilm küll natuke vigurdas ja kippus vihma tibutama, aga õhtu oli suviselt sume ja päikseline. Meil ilmaga üldse sel korral vedas kõvasti.

Nüüd siis veel 3 nädalat Brüsselis tööl vastu pidada ja saabki jälle uuesti Eestisse. 🙂 Laulupeole ja Tartusse ja Peipsi äärde ja Naissaarele ja igasuguseid muid toredaid kohti. Eestimaa suve vastu ei saa ikka mitte miski.

 

Väljasõit Greenwichi

Pühapäeval tegime väljasõidu Greenwichi.

Greenwich jääb mõned kilomeetrid Londonist idapoole ning sinna saab nii laeva kui ka metrooga. Viimane ots Jubilee liini lõpp-peatusest Canary Wharfis tuleb teha kergraudteel DLR. Meie valisime aga selle variandi, et läksime metroo lõppjaamast jalgsi Thamesi äärde (umbes kolmveerand tundi jalutamist) ning siis jõe alt maa-aluse tunneli  kaudu Greenwichi. Siin kaardi vasakus servas on näha tunneli asukoht:

Canary Wharfis polnud ma samuti enne käinud. Oma pilvlõhkujate ja kõledusega meenutab see natuke La Defence’i Pariisis.

 

Kui lõpuks Thamesi äärde välja jõudsime, oli Greenwichile avanev vaade täiesti nagu teisest ajastust. Ajarännu muljet suurendas veelgi see, et samal päeval toimus seal vanade purjelaevade festival ning jõe peal liuglesid ühes ja teises suunas mitmemastilised kaunitarid. Oleks nagu sattunud Veneetsia Suure Kanali äärde 17. sajandil.

Kahe kuppeltorniga hoone alumisel pildil  oli algselt Placentia palee, Henri VIII ja Elisabeth I sünnikoht, hiljem Kuninglik Merekolledź (arhitekt sama, kes St Pauli katedraalil – Christopher Wren):

Tunneli sissepääsu kohal on mõlemale kaldale ehitatud ümmargused paviljonid. Ülemisel pildil on näha selle ümmargust kuplit jõe vastaskaldal. Alla tunnelisse saab nii treppi mööda kui liftiga ning seejärel kehastuda Eurostari rongiks ning vee alt läbi kulgeda. 🙂

Greenwichi linn jättis väga armsa mulje. Kuna oli pühapäev ja lisaks veel festival, olid tänavad rahvast pilgeni täis. Käisime kunstiturul ja ostsime autentse maitsega Tai rohelist karrit, mida kirikutrepil sõime. Siis suundusime Greenwichi parki, mille keskel künka tipus on nii observatoorium & planetaarium kui ka kuulsa meridiaani tähistatud asukoht. Künka tippu annab natuke ronida, aga avanev vaade on väga ilus.

Observatooriumis on nüüd muuseum, sest Londoni valgusreostuse tõttu ei oleks kosmosevaatlus seal enam võimalik. Muuseumis saab  näha kunagiste astronoomide eluruume ja töövahendeid. Planetaariumis võib vaadata ka filme, aga sinna me ei hakanud minema.

Observatooriumi hoovist jookseb läbi 0-pikkuskraadi meridiaan. Selle ees oli kogu aeg saba inimestest, kes soovisid üksteist pildistada, seistes joone peal selles punktis, kuhu on sümboolselt märgitud nende kodulinna laiuskraad.

 

Pärast observatooriumi põikasime läbi ka meremuuseumist, kuhu oli tasuta sissepääs. Kuna jalad olid selleks hetkeks juba üsna lühikeseks kulunud, tegime seal ainult väga põgusa tiiru, jõudsime vaadata vaid neid käilakujusid.

Lõpetuseks oli mul plaan minna kuhugi ehtsasse pubisse ja süüa fishi&chipse, mida ma huvitaval kombel veel kunagi söönud ei olnudki! Valik langes Kuninga Kätele, kes meile ahvatlevalt vastu sirutusid.

Tursakala ja kartulite ports oli igati aus, tartar-kastme ja hernepüreega. Samuti oli lahe see, et mineraalvett serveeris neidis leti tagant klaasi otse mingist voolikust, mis nägi põhimõtteliselt välja nagu duśivoolik ja kust vesi pahises klaasi vägeva survega. V-o on selline letialune voolik pubides tavaline, aga mina nägin seda esmakordselt.:)

Selline reis siis lühidalt oligi. Viimasel päeval sõitsime veel kahekordsete bussidega ringi, avastades niimoodi taas piirkondi, kuhu varem sattunud ei olnud (City).  Lemmikjäätist sõime Bourough’ Marketi taga Park Streetil. Mahekaupade poest ostsin  Kombucha-teeseene starter-kit’i. Nüüd on meil kodus jälle üks koduloom juures. Algul oli talle raske 5-liitrist purki leida, aga vene poe 3-liitrine tomatipurk ajas asja ära ning nüüd on  esimene laar teed valmis keedetud. Muidugi Earl Grey Fortnum & Masonist. 🙂

Kui ma enne igat reisi Londonisse mõtlen, et see kord jääb nüüd küll viimaseks, kuna me oleme seal juba nii palju käinud, siis praegu on tunne, et läheks juba selle aasta sügisel tagasi. Et siis ikka vaataks mõnda etendus ka ja.. 😀

 

 

Kevadine London

Lihavõtete ajal käisime Londonis. See oli pikalt ette planeeritud reis, ostsin piletid juba eelmise aasta oktoobris. Ka majutuse osas oli siis veel valik suurem, tavaliselt on ju nii, et Londonis läheb kiiresti ulmehinnaga kaubaks iga viimne kui uberik. Pooltel juhtudel oleme pidanud leppima sellega, et WC ja duśiruum on koridoris ühiskasutuses ning pooltel juhtudel rõõmustanud isikliku miniatuurse duśinurga üle. Seejuures oleme 2-inimese toa eest alati maksnud 120-150 naela öö kohta. Sel korral aga õnnestus samas hinnavahemikus üürida terve 2-toaline korter köögi ja vannitoaga Hyde parki nurgal Marble Arch’i juures. Nii et suurim elamus oligi meil seekord oma tore elamine Londoni südalinnas ning hea meelega olekski enamuse aega lihtsalt seal istunud ja kõike seda luksust nautinud. 🙂

Panen siia mõned pildid meie korterist, mille nimigi oli inspireeriv – Cheerful Spirit. 🙂

Maja ise oli selline klassikaline puna-valgekirju, eenduvate akendega Londoni hoone. Nagu ma aru sain, on üks paarike ostnud ära kogu vasakpoolse külje majast, renoveerivad seda jõudumööda ning üürivad välja külaliskortereid. Praegu on neil pakkuda 4 korterit, aga töö alles käib. Omanik müttas meie sealoleku ajal kogu aeg maja teises otsas ringi, üleni värvi ja tolmuga kaetud ega istunud käes rüpes. Kindlasti hea investeering ja tore viis endale elamist teenida.

Mida meie siis seekord Londonis tegime? Tavaliselt on meil kindlasti kavas 2 asja – minna vaatama mõnda muusikali ja sööta pargis oravaid. Esimene punkt jäi sel korral ära. TKTSi kassas oli reedel elektrikatkestus, nii et neil polnud võimalik ühtegi piletit müüa. Laupäeval olid meil endal muud plaanid ja pühapäevati on enamikul teatritel puhkepäev. No ja praegu ei olegi tegelikult kavas ühtegi etendust, mida me veel näinud ei ole ja kindlasti vaadata tahaks. Ehkki selge on see, et Londonis võiks üsna riskivabalt minna vaatama suvalist etendust ja üsna kindla peale elamuse saada.

Avastasime enda jaoks uue luksusliku toidupoe – Fortnum & Mason, kuhu me seni polnudki sattunud. Aga nüüd me kindlasti satume sinna ka edaspidi. Oma peenuselt ja elegantsilt oli see võrreldav Harrodsiga, aga samas ei olnud seal sellist ülevõlli pentsikust, mis Harrodsis võõristust tekitab. Näiteks ei selekteeritud ukse peal inimesi riietuse järgi, keda sisse lubada ja keda mitte (Harrodsisse dressipükstes pole mõtet samme seada). C. sai isegi oma seljakotiga sisse ja seda ei sobratudki läbi (mis Pariisis on nüüd kahjuks tavaline ka täiesti suvalistes riidepoodides). Neil ei olnud ukse peal ühtegi inimest valves. Vahelduseks väga meeldiv. Ka kujundus oli Harrodsiga võrreldes palju lihtsam ja maitsekam. Ei mingeid Egiptuse püramiide ja ooperilauljaid rõdudel. Ning last but not least – hinnatase oli märgatavalt rahakotisõbralikum. Alumise korruse toiduosakonnast ostsime kaasa kotitäie kraami – mune, võid, lõhet, juustu, erinevaid määrdeid jne, mis kõik pakiti ära ülima peenuse ja elegantsiga, aga arve oli ainult natuke üle 40 naela. Me like!

Ülemisel korrusel müüdi põhiliselt teed, kohvi ja śokolaadi. Eelkõige suurepärase inglise tee poolest ongi see pood kuulus ja täiesti põhjusega, nii et kui te kunagi sinnakanti satute, siis minge ja ostke F&Mst kindlasti teed. 🙂

Siin pildil on kogu meie noos sealt poest, millest jätkus kolmeks päevaks.

 

Kuna olime Londonis ka lihavõttepühapäeval, siis keetsin ja kaunistasin F&Mst ostetud munad ära. Kuigi tegelikult olid nad niigi juba ilusad – helesinised hanemunad. 🙂

Meie korteri asukoht oli iseenesest väga hea, Hyde Park oli kohe ukse ees ning ka Covent Garden oli jalutuskäigu kaugusel. Kodu lähedal oli palju pubisid ja erinevate maade restorane, samuti  väga suur ja tore mahekaupade pood. Mis mind aga imestama pani, oli see, et enamiku söögikohtade ja muude ettevõtete sildid oli lisaks inglise keelele ka mõnes muus eksootilises keeles. Sellist asja ei ole ma isegi Brüsselis näinud. Kusjuures ei jätnud see piirkond sugugi muljet kui mingi eriline multikultuurne geto, üsna tavaline kant oli esmapilgul.

Kevad oli Londonis täies hoos, Hyde park lõhnas ja lokkas. Laupäeva hommikul läksime läbi pargi Portobello turule ning nautisime kõiki neid lõhnu ja värve.

Pardiperel olid pojad vist just koorunud ning ülipüüdlikud papa-mamma kaitsesid oma pojukesi kiivalt kõikide läheduses ujuvate lindude eest. Pojukesed ulpisid vees nagu sulised vannipardid ja hoidsid sõnakuulelikult ema lähedusse. Teine part alles haudus oma pesal.

Oravaid oli liikvel üsna vähe, ilmselt on nemadki praegu poegadega hõivatud. Mõned kaasaostetud pähklid ikka õnnestus ära jagada. Selle-eest nägime kallistavaid karusid.

Portobello turul on laupäeviti põhiline kauplemispäev. Siis on kohal ka hõbedamüüjad ning toidulettide äärest saab mõne naela eest osta vist küll kõigi maailma riikide tänavatoitu. Poola vareenikud, hispaania paellad, india karrid, aasia nuudlid – you name it! Meie suundusime joonelt Lõuna-Ameerika riikide ritta, sest sellest Peruu putkast olin ma unistanud sellest hetkest alates, kui oktoobrikuus Londoni piletid ostsin. Täiesti taevalikult maitsestatud liha ja kastmed, eriti see kuulus kollane kaste! Tervitan sind, õnnis hetk!

Eelmisel korral ostsin Portobellost hõbetatud teelusikad. Sel korral kavatsesin osta kahvlid ja noad, aga tuli leppida ainult kahvlitega, sest nuge õigeid ei leidnud. Tuleb veel tagasi minna. 🙂

Portobellos võib laupäeviti vabalt terve päeva veeta. Kaubalette on välja pandud tänavate kaupa, peamiselt vanakraami, aga ka uusi asju, lisaks erinevad tänavatoidud ning iga nurga peal tänavamuusikud, kellest kõik on nii superhea tasemega, et võiksid vabalt Eestit Eurovisioonil esindada. Ilmaga ka sel korral vedas, nii et veetsime suurepärase hommiku ja pärastlõuna.

 

Pärast seda jalutasime läbi Hyde parki tagasi, plaaniga minna Orangerie’sse teed jooma. Orangerie on selline kaunis hoone pargi loodenurgas, Kensingtoni palee lähedal.

Seal pakutakse teed “Fit for Queen”. Hinnad  õnneks lootusetult kuninglikud-kuningannalikud ei ole – tass teed maksab 3.75 naela, kui tellida koos suupistevalikuga, siis on ühe inimese hind £27.50.

Meie jõudsime täpselt kella-viie-tee ajaks ning võileibade-koogikeste torni võtsime kahe peale. Suurt maitseelamust need just ei pakkunud, aga see polnudki oluline. Pidulik ruum, elegantsed lauanõud ja viisakas teenindus jättis siiski võluva mälestuse. Nii et soovitan sinna kohvikusse minna küll ja ühendada see näiteks Kensingtoni palee külastusega, kus tihtipeale on huvitavad näitused.

Kensingtoni palee värav:

 

Pärast sattusime Hyde parkis papagoide õhtusele söögiajale. Ma isegi ei teadnud varem, et ka Hyde parkis elab tohutult palju neid suuri erkrohelisi papagoisid, kes Brüsselis kõik pargid on vallutanud. Kusjuures Londoni omad tunduvad olevat märksa taltsamad ega pelga inimeste peo peale sööma lennata. Ühe suure puu all seisis hulk rahvast, käed ette sirutatud ja igaühel üks või kaks papagoid peopesast teri nokkimas. See oli ikka täitsa jahmatav vaatepilt alguses.

Ülejäänud papagoid ootasid puu otsas oma järge ning kui mõni käsi kuskil vabanes või juurde tekkis, siis võtsid suuna kohe sinnapoole.

Õnneks oli mul kotis veel kõvasti pähkleid oravatest alles jäänud. Papagoide suurtele tugevatele nokkadele tundusid ka pähklid täiesti sobivat. Vahepeal tuli üks naine, – kes pidavat iga päev neid linde seal söötmas käima ja kelle vile peale nad kõige julgemalt kohale lendasid, – ning valas mulle pihku veel päevalilleseemneid lisaks. Need seemned maitsesid lindudele pähklitest muidugi paremini.

Brüsselis tunduvad need papagoid suhteliselt pelglikud ja kädistavad põhiliselt puulatvades. Meie enda aias on neid pidevalt 3-4 tükki koos. Huvitav, kui kaua mul tuleks oma aias seista ja käsi seemnetega välja sirutada, et nad taipaksid minu juurde lennata. 😀

 

 

 

 

 

Koogigalerii

Vahepeal oli kirjutamises väike paus, sest eelmises blogis sai tasuta jagatav maht jälle täis ning polnud viitsimist hakata uurima, kuidas seda mahtu juurde saada. Lihtsam on uude kohta edasi kirjutada, sest päris nii ma vist enam ei oskagi, et üldse mitte kuskile enam oma koogipilte ja reisijuttu üles ei riputa.

Nii et siin ma siis jälle olen. 🙂

Alustuseks teen väikse kokkuvõtte nendest kookidest, mis blogisse veel jõudnud ei ole. Märtsikuu oli mul kindlasti selles vallas isiklik rekord, sest niisuguses koguses biskviiti pole ma küll kunagi varem vahtu löönud.

Kõigepealt tegin ühe Brüsseli Euroopa kooli õpetajatepeole 4 suurt vaarika-sefiiritorti ca 200 inimesele. Hommikul kell 8 asusin visplit keerutama ja õhtul kell 4 tõstsin viimase tordi karpi. Täistihe tööpäev! Õnneks polnud tellimus ülearu keeruline – 2 biskviidikihi vahel kohupiimavaht ja vaarikad, peal sefiir. Eesmärgiks oli teha tordid võimalikult soodsa hinnaga.

Siin on tordid veel katmata:

ja siin lõpptulemus:

Kohe samal nädalal oli Brüsselis Eesti Kooli õpetajate iga-aastane rahvusvaheline konverents, kus mul paluti püsti panna oma väike koogilett. Konverentsil pidi osalema ca 80 inimest, seega nikerdasin valmis kümmekond nimetust. Üle hulga aja sain katsetada mõnd Cordon Bleus õpitud kooki, mida tavaliste sünnipäevatortide puhul teha ei saa. Valikus olid sidruni- ja śokolaaditartaletid, Opéra, mangokook, vaarika-kohupiimarull, porgandi- toorjuustukook kreeka pähklitega, mustsõstravahuga śokolaadikook kahe erineva kattega ja lõhe-brokoli quiche. Mõne asja sai ka päev-paar varem valmis teha, sest samal hommikul alustades poleks ma kõike valmis jõudnudki.

Kodus nägi meie terrassilaud lõpuks välja selline:

Kõige selle toreduse vedamiseks kulus õige mitu tordikarpi ja koogikotti:

Ning siin ma  poseerin oma väljapanekuga juba peokohas:

Üldiselt läks hästi ja sain väga palju positiivset tagasisidet. Norrast tulnud õpetajad ütlesid, et Norras maksaks sama kvaliteediga kook vähemalt 6 eurot ja soovitasid hinda tõsta. 🙂

Nagu arvata võiski, said kõige esimestena kiiresti otsa nn Eesti maitsed – kohupiimarull ja porgandikook. Seevastu peen Prantsuse Opéra jäi suuresti alles ja mu kolleegidel oli esmaspäeval võimalus allesjäänud tükid nahka pista. 🙂

Siis tegin veel 2 suurt sidrunitorti NATOle, kus toimus 6 töötaja lahkumispidu. Nendest sidrunikookidest ei ole mul kahjuks eriti head foto, sest need said valmis hilja õhtul ja lambivalguses ikka õiget kaadrit ei saa. NATOst tuli samuti väga positiivne tagasiside, nii et ehk on mul võimalust neile ka edaspidi küpsetada.

 

Lisaks neile suurtele tellimustele olen teinud ridamisi ka väiksemaid asju, mis tuleks ajaloo tarbeks samuti blogisse talletada. Näiteks üks kook on jäänud siia panemata lausa eelmise aasta juulist – saagu see viga siis siinkohal parandatud. Tordi tellis minult oma sünnipäevaks meie osakonnajuhataja. Kuna tema sünnipäev langeb kokku Prantsusmaa rahvuspühaga ning parajasti toimus jalgpalli EMi finaalmäng Prantsusmaa osalemisel, tegin tordi sellise rahvaste sõpruse ja jalgpalli teemalise 🙂

Teine pidulik tort kolleegidele oli Eesti Vabariigi 99. aastapäevaks. Ääristuse jaoks sain inspiratsiooni rahvalikest tikanditest, kaunistasin aga valgest śokolaadist rukkilillede ja viljapeadega.

EV aastapäevapeol olid ka teised kolleegid ülimalt tublid ja kogu peolaud nägi lõpuks väga uhke välja. Ja eelkõige maitsev muidugi – koduküpsetatud leib, isetehtud pasteet, pisikesed porgandi-, kapsa- ja lihapirukad, no mida veel õnneks vaja!

Sünnipäevatorte on tellitud igasuguseid. Mõnikord tahetakse lihtsalt ilusat torti ja siis on mul kaunistamisel vabad käed – panen lilli-liblikaid ja marju-puuvilju, sekka mõned kiisud:

 

Teinekord tahetakse torti mingi konkreetse teemaga ja siis saab hakata juba mitu päeva ette nuputama, kuidas seda kujundust realiseerida – kas joonistada peale, voolida martsipanist, nikerdada śokolaadist… Alati on see hästi äge loominguline protsess.

Näiteks jalgpalli-tordile meisterdasin juba nädalajagu varem  valmis rafaello-kommidest pallid ja tempereeritud śokolaadist väravad. Lisaks on siin fotol ka valgest śokolaadist äärepits ühe teise tordi jaoks:

Jalgpallitort kukkus välja selline:

 

Lego Star Wars teema joonistasin läbi śablooni ja lisaks kasutasin lapstööjõudu ja lasin C.-l ühe teemakohase eluka voolida:

Ise voolisin samal ajal Lottet ja Brunot ühe teise tordi jaoks. Siin on kogu seltskond koos:

Ja siin valmis Lottetort:

Alumisel pildil olev śokolaaditort olevat töö juures ära söödud nii kiiresti, et sünnipäevalaps ise jäi oma tükist sootuks ilma. 🙂

Veel üks śokolaadikatsetus:

Mõned tordid olen teinud ka väljaspoole siinset Eesti kogukonda. Pandakaru tellis näiteks üks leedulanna:

Selle mangotordiga on aga tore lugu. Nimelt tellis meie majanaaber David minult eelmisel aastal oma sõbra naise sünnipäevaks mango-śokolaaditordi. Tort meeldis naisele nii väga, et sel aastal pöördus minu poole juba selle naise abikaasa ja kirjutas: Merle, you should know that my wife Gina keeps mentioning your cake from last year as the best she has ever tasted 😋.

Seetõttu palus mees, kas ma saaksin teha täpselt samasuguse special cake’i tema naise sünnipäeva üllatuskingiks. Ma küll täpselt ei mäletanud enam, mis ma tookord sinna sisse panin, kuna ei teinud mingi kindla retsepti järgi, vaid improviseerisin Davidi märksõnu arvestades. Kihtideks olid vist Sacher-biskviit, konjaki-võikreem, krõbedik, ganache, mangovaht, mangotükkidega tarretis ja mangoglasuur. Seekordne tulemus oli selline:

Õnnestus vist päris hästi naise eelistusi tabada, sest nad saatsid mulle FBs tänutäheks sellise foto. Nii armas!

Ehkki kohe on käes lihavõttepühad, on mul veel jõulukookide pildidki blogisse panemata. Noh, parem hilja kui mitte kunagi – siin nad on, 3 jõulukooki, esimene neist meie keelejuristidele, teine minu kolleegidele ja kolmas koju.

Koju tegin prantslaste traditsioonilise jõulukoogi, nn jõuluhalu. Panin mandlibiskviidi täidiseks mustade sõstarde mousse’i, läbilõige oli selline:

Nüüd vist saidki jäädvustatud kõik tordid, millest on olnud mahti pilti teha. Mõnikord läheb pildistamine ka meelest või siis ei jää selleks enne tordi üleandmist lihtsalt aega.

Lõpetuseks veel üks mustsõstravahukook ja kookose-mangotort Jamaika. Esimese neist tegin kolleegidele vist sel puhul, et mul sai siin 10 aastat tööstaaźi täis.