Aastavahetus Budapestis

Olime Budapestis peaaegu terve nädala. Kuna tegu on nii suure ja võimsa linnaga, õieti lausa kahe eri linnaga Doonau kahel kaldal, siis ongi 5 tervet päeva kohapeal + 2 päeva sõiduks enam-vähem optimaalne aeg, et kõigele rahulikult tiir peale teha. Lühem reis tähendaks juba kiirustamist ja kompromisside tegemist. Algul oli mul plaanis sõita üheks päevaks ka Viini (tund aega rongiga) või Bratislavasse (kaks tundi rongiga), kuid tegelikult piisas Budapestist endast täielikult. Eks aastavahetus on ju reisimiseks ka natuke teistsugune aeg – 31. detsember ja 1. jaanuar ei ole just päevad, kus pikem rongisõit ette võtta.

Enne reisi ei teadnud ma ei Budapestist ega Ungarist eriti midagi. Ootused seetõttu väga suured ei olnud ja see on alati hea lähtepunkt, kus positiivsed üllatused on kerged tulema. Ja Budapestil tõesti oli, millega üllatada. Ilus, suursugune ja väga sõbralik linn. Hinnatase märksa soodsam kui Brüsselis ja ehk nüüd juba ka Eestis, eriti, mis puudutab toidumaailma.

Üürisime 2-toalise väikse aiaga korteri Buda linnaosas, mäe jalamil. Buda on märksa mägisem, vaiksem ja rahulikum kui Doonau paremal kaldal laiuv Pest. Buda mägi pole just kõige tavalisem mägi – selle sees on labürindid, mida saab külastada, ning sõja ajal oli mäesügavuses ka haigla, mis praegu on muudetud muuseumiks (Hospidal in the Rock). Selle mäe nõlval elades olid nii minul kui ka C.-l igal öösel väga huvitavad unenäod. 🙂

Budapest on tõeline gurmaanide paradiis. Väga palju on heade hindadega söögikohti ning kuhu iganes me ka sisse ei astunud, oli elamus garanteeritud. Esimesel õhtul käisime pardilihale spetsialiseerunud Kacksa‘s, kus alates kella 19st pakuvad pianist ja viiuldaja ka elavat muusikat. See oli selline väljapeetud koht, meenutas pisut Tśaikovskit Tallinnas. Kaunilt serveeritud toidud ja ülipüüdlik teenindus.

Teise õhtu valik oli Kacksa sumedast stiilist väga erinev, sest siis otsisime internetist leitud soovituse põhjal üles Trofea Grilli. Soovitaja elas ise Budapestis ja ütles, et see on kõigi ta ungarlastest sõprade lemmikkoht.  Tõepoolest, kuna kõik 3 Trofea Grilli restorani asuvad kesklinnast kaugemal, siis võib arvata, et turistid sinna just tihti ei satu ning tegu on pigem kohalike inimeste söögikohaga. Kui meie sinna õhtul kella 8 paiku jõudsime, olid  kõik ruumid rahvast pilgeni täis. Kusjuures peale ungari keele tõesti teisi keeli kuulda ei olnud. Põhimõte on seal lihtne – sissepääs maksab kindla summa ning siis võib süüa nii palju, kui vähegi jaksu on. Valikus oli buffet kümnekonna külma salati, kümnekonna sooja pajaroa ning 4-5 supiga. Lisaks oli suur valik marinaadis tooreid lihalõike ja toorest kala & mereande + köögivilju, mida sai enda taldrikule tõsta ja sealsamas grillmeistritel lasta ära grillida. Sushidele oli eraldi lett. No ja siis muidugi palju erinevaid kooke & jäätist ning maailma parim tiramisu. Kõik see kokku oli kolossaalne toiduorgia, mis jättis väga kustumatu elamuse. Absoluutselt kõik proovitud toidud olid väga head, eheda & naturaalse maitsega.  Kusjuures, kui me muidu Budapestis ülekaalulisi inimesi peaaegu ei näinudki, siis Torfea Grillis oli iga teine keskmise ameeriklase mõõtu. 🙂 Aeg-ajalt kustutati saalis kõik tuled, kõlaritest kostus laul ning saali marssisid teenindajad põlevate küünaldega tordid käes. Tundus, et see koht oli sünnipäevaliste seas populaarne, sest sel õhtul toodi neid torte saali vähemalt 6-7 tükki. Kogu see lõbu läks meile maksma ca 20 eurot inimese kohta, joogid sealhulgas. Kusjuures hõõgveini sai endale tünnist kulbiga tee peale kaasa ammutada veel ukse tagagi.

Kolmas söögikoht, millest rääkida tahaks, on Mazel Tov juutide linnaosas. See piirkond oli muidu pigem selline käestlastud ja lagunev, seetõttu oli sealt nii modernse tööstusdisainiga söögikoha leidmine isegi natuke üllatav. C. fännabki just sellist sisekujundust ja nende taimsed toidud olid ka suurepärased, nii et see koht oli igati täistabamus. Eriti võib soovitada sealset Jerusalemma juustukooki.

Kohvikutest võiks soovitada Ruszwurmi Buda mäel, sest sealne firmakook Ruszwurm oli tõesti midagi üsnagi enneolematut. Aga see pika ajalooga tilluke koht on ära mainitud vist küll kõikides turismibroźüürides ja seetõttu pidevalt rahvast täis. Istekoha leidmiseks tuleb seal seetõttu enamasti oodata ja see ei ole tore.  Ostke firmakook parem karbiga kaasa ja sööge seda kohviku taga mäeserval.

Ungarist ei saa muidugi lahkuda ilma guljaśśi proovimata. Meie tegime seda kohe esimesel õhtul jõuluturul. Suppi serveeriti selliste hiidkuklite seest, kus see siis vaikselt saiasisusse imbus ja sellega koos püdela massi moodustas. Lekkima õnneks midagi ei hakanud.

Budapesti jõuluturg oli üks armsamaid, mida seni nähtud. Hõivates üsna suure maa-ala St Stefani katedraali ümber ja Erzsebeti väljakul, oli seal kõigile piisavalt ja õdusalt ruumi. Müüdi käsitööd, hõõgveini ja igasugu sooja toitu. Igal täis- ja pooltunnil näidati katedraali fassaadil 3D valgusetendust, mille jälgimiseks sai müügiputkadest ka 3D prillid soetada. Käisime seal turul pea igal õhtul ning meeleolu oli seal alati rõõmus ja rahulik. Mida kahjuks ei saa enam öelda Lääne-Euroopa linnade jõuluturgude kohta. Eelmisel aastal Ljubljanas ja Zagrebis olid ka väga armsad jõuluturud, Budapesti oma oli nendega võrreldav, aga ruumi ja inimeste suhtarv oli Budapestis ilmselt kõige optimaalsem.

Vaateakendel torkas silma, et palju oli kasutatud põrsast õnnetoova sümbolina. Esimese vabariigi ajal oli põrsas ka Eestis väga levinud jõulukaardimotiiv, kuna sümboliseeris rikkust ja õnne. Nüüd pole selliseid kaarte ei Eestis ega Belgias silma hakanud, Ungari on aga ilmselt rohkem Saksa kultuuriruumis. Vana-aasta õhtul müüdi ka selliseid õnnetoovaid martsipanikooke:

Vana-aasta viimasel päeval võtsime eeskuju Vene kultusfilmast “Hüva leili” ja otsustasime end uue aasta saabumiseks saunas puhtaks pesta. Budapestis on ca 125 termaalvee allikat (nii mõneski tuleb vesi maa seest välja 70 kraadi juures) ning loomulikult arvukalt igasuguseid spaasid ja veekeskuseid. Valisime neist välja üha vanima ja kuulsaima ehk et siis Gellerti. No mis ma oskan öelda – Saaremaa spaade vastu see ikka ei saa. 🙂 Ehkki termaalveega pole Eestis just hoobelda. Gellertis oli avatud ainult üks suur külma veega sisebassein ja 5 väiksemat termaalveebasseini, milles kõigis erinev temperatuur, vahemikus 30-40 kraadi. Välisbassein oli kahjuks kinni, ehk oleks see üldmuljet parandanud. Õhk oli jahe ja ujumismüts kohustuslik. 🙂

Seevastu 1. jaanuaril alustasime uut aastat kultuurselt ja käisime Vasarely muuseumis. Vasarely on üks C. lemmikuid, keda nad on koolis ka pikemalt käsitlenud. Aga isegi, kui Vasarely ei satu olema teie lemmikkunstnik, võiks seda muuseumi igati soovitada – paraja suurusega ja toredalt üles ehitatud. Annab ühe inimese arenguteest hea ülevaate.

Eriti muudesse muuseumidesse me seekord ei jõudnudki, sest paar tükki, kuhu muidu ehk minna oleks tahtnud (tehnika ja etnograafia) olid renoveerimiseks suletud.

(Jätkub 🙂

Mõned talvepildid

Kuna see blogi siin on eeskätt isiklik veebipäevik, siis panen ajaloo tarbeks üles ka mõned pildid eelmise aasta lõpust ja jõuludest.

Ühel nädalavahetusel juhtus selline ime, et väljas sadas laia valget lund. 🙂 Meie aed nägi välja nagu jõulumuinasjutt, kahjuks küll paar nädalat enne päris jõule.

 

Jõulupühad veetsime kodus, nagu ikka, et siis 27. detsembril startida traditsioonilisele aastavahetusreisile. Jõulumenüü osas tegime kompromissi – 24. detsembril minu soovitud lõhe tśillikastmes, 25. detsembril C. soovitud sidrunikana. Ma üldiselt ei ole väga suur kanalihasõber, aga seekord valisime poest seda Mecheleni tõugu tegelase, kes mulle juba kunagi ammu silma jäi, ning tuleb tunnistada, et Mecheleni tibu ei ole tõesti mõni tavaline linnuke. 🙂

Jõululaud nägi seekord välja selline. Püüdsime olla võimalikult suured minimalistid ja teadlikud toitujad. 🙂

Tordi tegin ka. Sacher-biskviit vaheldus jõhvikatarretise ja kamakreemiga. Kreemi lisasin karamelliseeritud valget śokolaadi, mis andis väga huvitava maitsenüansi. Arvan, et kasutan seda võtet teinekordki.

Aastavahetuseks oleme viimased 7 aastat eri riiki sõitnud. Alustasime 2010 Malagaga Hispaanias, siis tulid Pariis, Porto, Nice, Viin, Praha, Zagreb & Ljubljana. Kõik need reisid on olnud erakordselt mõnusad ja iga kord olema mõelnud, et peaks kindlasti tulema tagasi. Siiski valin igal aastal aastavahetuseks uue sihtkoha. Põhiliseks kriteeriumiks on see, et oleks Brüsselist otselend. Kuna siit läheb otselend ligi 60 sihtkohta, siis valikut jätkub. 🙂 Sel korral osutus valituks Budapest. Järgmises postituses räägingi sellest reisist lähemalt.

Jõulukass
Jõulukass

Jõulueelne Pariis – kontsert ja spa

Novembri lõpus käisime korraks Pariisis, et minna Estas Tonne kontserdile. Eelmisel aastal sõitsime tema pärast Amsterdami, nüüd siis Enghien-Les-Bain’i Pariisist 10 km kirde suunas. Estas Tonne, kitarrivirtuoos ja üldse väga eriline inimene, tiirutab sügiseti mööda maailma ringi ja esineb peaaegu igal õhtul erinevas linnas. Ka Tallinnas on ta korduvalt käinud. Kuna Brüssel pole tema linnade loetellu vähemalt viimastel aastatel jõudnud (sel aastal oli ta Belgias küll Antwerpenis), tuleb meil sõita teda kuulama kaugemale, mis siinsete väikeste vahemaade tõttu pole ju probleem. Tuleb vaid valida linn, kus ta mängib nädala lõpus, sest keset nädalat ei jõuaks C. järgmisel hommikul kooli.

Mõned kontserdid annab Estas üksi ja mõned koos oma trioga. Meie oleme seni sattunud vaid nendele, kus ta esineb üksi. Ülimalt muljetavaldav, kuidas inimene tuleb üksinda lavale, mängib vahetpidamata kaks ja pool tundi järjest kitarri ning saalitäis inimesi istub absoluutselt lummatult. Kui eelmisel aastal Amsterdamis oli ta kontsert joogaklubis, kuhu mahtus mõnisada inimest, siis nüüd Pariisis esines ta kultuuripalees, mis mahutas rahvast paar korda rohkem. Mõlemad saalid, nagu vist üldse valdav enamik tema kontserte, olid välja müüdud. Vaatasin, et prantslastele läks ta kuidagi eriti hästi peale, sest küllap on see vana prantsuse traditsioon, kus piisab ühest võimsast artistist, et kogu lava ära täita – à la Edith Piaf või Jacques Brel. Pole vaja mingeid muid tulesid ega vilesid, laserite show’d ega tantsutüdrukuid.

Kontserdi lõpus seisis saalitäis inimesi vaimustunult püsti. Estas suudab ruumi alati täita maagiaga. Alumine foto on võetud tema FB lehelt. Minu meelest on sellel fotol  maagia hästi ära tabatud. Muide, kui hoolega vaadata, siis tema pea juurest vasakul on näha ka mind ja C.-d püsti seistes plaksutamas. 🙂

Kuna kontsert lõppes kell 11 õhtul, siis muidugi tuli sinna ka ööbimine leida. Enghien-Les-Bains on väike linnake, aga nagu nimigi ütleb, siis pigem kuurortlinnake. Põhilise linnasüdame moodustavad järv ning selle kaldal paar luksusspaad ja kasiino. Justnagu Monaco või Spa. Ühes neist peentes spaades – le Grand Hotel La Barrière – me siis peatusimegi. Kuna oli hooajaväline aeg, sai toa väga hea hinnaga.

Spaa-osa oli hotellis täitsa tipp-topp: oli normaalse suurusega ujumisbassein ning erinevate jugadega massaaźibassein nii istumise, seismise kui ka lamamise võimalusega, samuti vastuvoolu kõndimise trajektoor, lisaks auru- ja leilisaun. Prantsusmaa kohta, kus spaakultuur vist väga levinud ei ole, igati ok. Omapärane oli see, et ühe ööbimise kohta oli lubatud spaasse siseneda ainult ühe korra – nii et tuli valida, kas lähed ujuma õhtul või hommikul. Kuna nad andsid spaasse sisenedes kaasa täiskomplekti igasuguseid rätikuid ja plätusid, siis oli selline piirang mõneti ka arusaadav. Ning inimesi oli seal õhtul siis sellevõrra vähem, sai normaalselt ujuda. Kuigi olime Pariisist ca 10 km kaugusel, paistis aknast ära ka Eiffeli torn, mis liigutas oma laserkiirt üle tumeda taeva.

Hommikul oli nende rootsi laua hommiksöök samuti väga suurepärane, eriti kui arvestada, et prantsuse hotellide tavasöök on moosisai ja croissant. Nii et põhimõtteliselt võib seda spaahotelli Pariisis peatumiseks igati soovitada, ühendus Pariisiga on neil hea – RER H viib 15 minutiga kesklinna.

Järgmisel päeval tegime siis Pariisis ka väikese tiiru. Champs-Elysées’l sel aastal jõuluturgu ei ole, väidetavalt seetõttu, et turu kunstiline tase käis viimastel aastatel alla (mis mingil määral on kindlasti tõsi), pigem aga ikka uutel turvakaalutlustel. Küll aga oli jõuluturg siiski La Défense’is, mis on see pilvelõhkujate ja hiiglasliku kandilise triumfikaarega modernne linnaosa Pariisist läänes. Sinna me siis sõitsimegi. Kuna La Défense jääb peamistest turismiteedest kõrvale, siis oli seal rahvast just parasjagu hõredalt, et sellest kujuneks üks toredamaid jõuluturuelamusi üldse.

 

Pärast käisime veel jalutamas Saint-Germain’i bulvari kandis ja Cité saarel. Proovisime lõpuks ära ühe prantsuse köögiga restorani La Jacobine, mille kunagi ühest blogist leidsin ja mille külastamine mul ammugi plaanis oli. Võime nüüd kinnitada, et kõik kiidulaulud selle väikse ja pretensioonitu söögikoha aadressil on igati põhjendatud ja nende sibulasupp on tõesti üle prahi.

Samalt Saint-André-des Art’i tänavalt leidsime ühest gurmee-vürtspoest C.-le ka ägeda advendikalendri. Kuna tegemist oli igasugustele ürtidele-vürtsidele-õlidele spetsialiseerunud poega, siis olid nad oma toodangu ka kalendrisse pistnud. Nüüd siis leiabki C. igal hommikul oma kalendrist erinevaid miniatuurseid maitseõlisid ja äädikapudeleid, sekka ka mõned ürtidega küpsised ja beseed. 🙂 Väga meeleolukas.

 

Suvenostalgia

Seda aastat ongi veel alles ainult üsna lühike jupp. Brüsselis on kõikjal juba jõulukaunistused väljas, ehkki õues on endiselt kümne kraadi ringis sooja ja aedades õitsevad veel üksikud julged roosid.

Viimane aeg on teha blogis väike nostalgiline tagasivaade möödunud suvele, enne kui hakata varsti tervele aastale joont alla tõmbama. Meie Baikali-reisi üleskribamine võttis mul nii palju aega, et ülejäänud Eesti-suveni ei olegi veel jõudnud. Aga ometi on mul arvutis mõned suvepildid, mida tahaksin ka blogisse jäädvustada.

Esiteks kaks väga toredat kohta, mille me sel aastal enda jaoks avastasime. Kõigepealt Eesti Lastekirjanduse Keskus Laial tänaval. Imeline paik! Ilmselt tallinlastele kõigile vana tuttav, aga meie oleme nüüdseks Tallinnast nii kaua eemal olnud, et avastasime selle alles nüüd. Aitäh, Kristi, et Sa meid sinna kutsusid! Ma olen sügavalt liigutatud, et selliseid sooje, südamega tehtud kohti ikka veel tehakse ja hoida osatakse. Võluv! Kes seal veel käinud ei ole, siis minge kindlasti.

Teine tore koht avati alles sel kevadel ning see asub Kuressaares. Eelmisel aastal peatusime me Garnisoni tänaval perekond Kirsside juures kodumajutuses ning siis juba oli hoovist läbi minnes näha, et miskit suurt on valmimas. Käis hoogne saagimine ja kopsimine, kõikjal oli saepuru ja ringi askeldamas teismelisi lapsi. Ja voilà – keskaja elamuskeskuse uksed ongi nüüd avatud! Tulemus on väga muljetavaldav, arvestades, et kogu töö tehti ära oma pere ja sõprade jõul ning mingeid toetusi ega lisaraha kuskilt ei saadud. Müts maha sellise ettevõtlikkuse ees!

Tegu on väikese keskaegse kindlusega, mis on rajatud pere krundile kuulunud vanasse kiviaita. Seal on nüüd keskaegne relvapalat, kostüümilaoga peosaal, piinakamber, sepikoda mündivermimise võimalusega, nooletiir, kiviheitemasin täpsusviskamiseks, akvedukt veemängudeks ja palju muud. Eks selliseid kindlusi ja elamuskeskusi on Eestis veel omajagu ning kindlasti ka suuremaid ja uhkemaid. Kuid selle Garnisoni tänaval asuva keskuse puhul on märkimisväärne, et tegu on eraalgatuse ja õhinapõhiselt valminud tulemusega. Oleks selliseid inimesi vaid rohkem! Nii et kui te lastega Kuressaarde satute, siis soovitan külastada, paar tundi hästi sisustatud aega on garanteeritud.

Saaremaale ilmub uusi vaba aja veetmise võimalusi ka pealinnast väljaspool. Näiteks vaid kümne kilomeetri kaugusel meie maakodust, keset tühja põldu, on pea üleöö püsti pandud selline vägev seiklusrada:

Kuuldavasti on selle seiklusraja arendajatel suured plaanid ja järgmisel suvel peaks sinna kõrvale valmima terve Viikingite küla. Ma leian, et see on tore, et vähemalt Saaremaal hakkab elu maanurkadesse tagasi jõudma, kuigi samal ajal teevad kurvaks ajaleheartiklid, kuidas vähese käibe tõttu pannakse kinni 80 aastat tegutsenud maapood Kübassaares.

Ühe terava elamuse pakkus Saaremaa suvel veel, sedakorda äikesetormi näol, mis Kuressaaret Merepäevade ajal tabas. See oli ikka väga muljetavaldav, kuidas pilvitust päikselisest taevast sai väga lühikese ajaga apokalüpsiline pimedus, milles vahune tsüklon silmnähtava kiirusega meie poole rullus. Istusime just Vahur Kersna telgi juures murul ja kuulasime poole kõrvaga tema esinemist, kui ühtäkki telgid ja proźektorid sõna otseses mõttes lendama hakkasid. Õnneks päris surma keegi ei saanud, aga haiglasse olevat kellelgi siiski asja olnud. Õhtul oli ka elekter kogu linnas mitu tundi ära.

Nii et jah, ilmastiku ekstreemsusi saime omal nahal tunda hoopis kodusel Saaremaal, mitte Siberis.

Natuke toidust ka. Eesti söögikohtade tase on jätkuvalt kõrge – külastasime neid suve jooksul arvukalt ning ei saanud kuskil halba elamust. Kui kedagi esile tõsta, siis näiteks Lümanda söögimaja, kus toidud on väga puhtamaitselised ja kodused ning lisaks veel tohutult suured – meile neljale oleks täiesti piisanud kahele inimesele mõeldud portsust.

Kuressaare Castellos on endiselt ühed Eesti parimad pitsad, aga uueks lemmikuks sai  Good-Mood-Food vegan-suvekohvik Tolli tänaval. Tallinnas olid head nii Rataskaevu 16 kui ka Vanaema juures seal kõrval. Fine-diningu sõpradele soovitan aga kindlasti restorani Juur, kus iga toit on kindel elamus. Näiteks selline pastinaagijäätis külmutatud sipelgatega..

Väike koogigalerii

Kuna ma üldiselt blogin üpris harva, pole siia veel jõudnud viimase poole aasta koogid. Nii et siit nad siis tulevad.

Tore on see, et igal tordisoovijal on mingi oma huvitav mõte ja nägemus. Mõnikord kulub kogu tegevuskäigu lahtimõtlemise ja teostamise peale terve nädal. Näiteks selle tordi puhul, kus sooviti filmilindi kujulist torti koos popcorni topsikuga:

“Trollide” filmi teemalise tordi puhul kasutasin jälle C. abi ning lasin trolli temal valmis voolida. Tegin ühe trolli ise ka, aga tordi peale mõlemad ei mahtunud ja parem ongi, sest minu troll ei kukkunud just eriti loomutruu välja.

 

See Ämblikmehe tort ei ole vist ka veel blogisse jõudnud, vähemalt ei hakanud mulle kiirel läbivaatamisel silma. Selle puhul olin küll algul kindel, et ei suuda elu sees ühtegi Ämblikmeest valmis teha ja ostan lihtsalt vastava kujuga tordiküünla. Aga lõpuks kukkus täitsa ägedalt välja:

Kitsekujulise tordiga oli aga selline lugu, et selle tellis Eesti Selts näitetrupile, kes käis siin etendusega “Kummitarzan”. Kuna etenduses oli üheks läbivaks motiiviks üle kitse hüppamine, siis tuli neil mõte tellida kitsekujuline tort. See sündis koostöös kolleeg Erikuga, kes meisterdas valmis puust aluse:

Ühe teise kolleegi, Lya pensionilemineku auks valmis selline teos:

 

Siis üks tort kolleegi tütrele. Kellel on muide C.-ga samal päeval sünnipäev:

Vahel on mõni tort originaalselt lihtne – laps soovis sünnipäevaks Napoleoni. Tegin kreemi nii, et segasin keedukreemi hulka ka paki vahustatud vahukoort. Hiljem tuli emalt kommentaar, et kuigi ta ise pole üldse Napoleoni sõber, siis seda torti vohmis ta siiski mitu tükki. 🙂

Tort kevadisele sammuvõistlusele töö juures. Seekord vist meie osakond lausa võitis selle võistluse.

Mõnikord soovitakse lihtsalt ilusat torti. 🙂

Aga mõnikord tuleb ka veidraid tellimusi. Näiteks soovis üks leedulanna meie peamajast vikerkaarevärvilist torti mingile gay-peole. Õigemini kõigepealt tellis ta tordi ja siis paar päeva hiljem täpsustas, et kas saaks kujunduses ehk kasutada vikerkaarevärve. 😀 Noh, kõige lihtsam oli see lahendada lipukeste lisamisega.

Selle tordiga sain katsetda uusi tehnikaid:

Viimane tort sündis aga koostöös tellijaga. 🙂 Nimelt oli sünnipäevalapseks üle kahe meetri pikkune Belgia näitleja (kelle vanavanaonu oli muideks Jacques Brel) ning tema eestlannast sõber ja korterikaaslane tellis talle siis śokolaaditordi, millele ta ise minu köögis valge śokolaadiga kaunistuse peale joonistas. Belglased on ju teadagi suured koomiksisõbrad ja joonistus tuligi koomiksistiilis, kus tegelane oma jutumullis ütleb “M’enfin”, ehk et siin ma nüüd siis lõpuks tervenisti olen. 🙂

Poetiirul Haagis ja Delftis

Kui sa oled üle kahe meetri pikk ja jalanumber on 48, siis on Holland sinu jaoks tõeline ostuparadiis. Teatavasti on hollandlased ühed kõige pikemad inimesed maailmas ning poed on seda oma kaubavalikus muidugi ka ilusasti silmas pidanud. Pealegi on Hollandis müüdav enamasti keskmisest kvaliteetsem.

Meil oli shoppamiseks kaks päeva, millest esimese kavatsesin mööda saata Haagis ja teise Delftis. Millegipärast arvasin, et Delfti vanalinn on ehk liiga väike, et sealt kõike vajaminevat leida, kuigi C. praeguse talvejope ostsime 2 aastat tagasi just sealt. Tegelikult oli see kartus asjatu, absoluutselt kõike oleks leidnud ka ainult Delftis ringi käies. Aga Haagi sõiduks oli mul ka teine põhjus ja selleks põhjuseks oli meri. Merd lihtsalt tuleb aeg-ajalt vaatamas käia. Seda enam, et Delftist saab 10 kilomeetri kaugusel asuvasse Haagi Scheveningeni randa ülimalt mugavalt – punase trammiga.

Mere ääres ei olnudki nii külm ega tuuline, kui ma arvanud olin, ehkki lainetus oli päris kõva. Inimesi oli samuti päris palju, nii jalutajaid kui ka rannakohvikutes istujaid.

Eelmisest korrast mäletasin, et sealsel rannapromenaadil olid mingid naljakad väikesed kujukesed. Need olid praegugi alles. Süvenedes osutusid üpris veidrateks – läbiv oli mingi pentsik vägivalla-teema. Kusjuureks kogu selle kupatuse nimi on SprookjesBeelden aan Zee, ehk siis “muinasjututegelased mere ääres”. Autoriks ameeriklane Tom Otterness.

Scheveningeni rannahoones olevas kaubanduskeskuses skoorisime C.-le kohe esimesed pastlad ja talvesaapad. Neid pole tal viimased 5 aastat olnud. Vaat kui tore, nüüd võib isegi kaaluda talvisel ajal Eestisse sõitu, jalanõudepuudus pole enam takistuseks. 🙂 Mulle väga meeldivad Van Hareni poed, seal on kõik suurused korraga väljas ning alates 47-suurusest on karbile kleebitud oranź XXL märk – seega jääb üle vaid oranźid kleepsud üles otsida ja ongi korras. 🙂

Omale leidsin ühe op-mustriga kleidi, mida ma isegi ei viitsinud selga proovida, sest esiteks oli see venivast materjalist ja teiseks maksis ainult 10 eurot.

Jõime merevaatega rannahoones kohvi, käisime läbi jahisadamast, et vaadata, kas eelmisest korrast meelde jäänud friikartuliputka oli veel alles (ei olnud) ja jalutasime siis 5 kilomeetrit läbi Scheveningeni parkmetsa Haagi, kus on tõeline ostuźungel. Tegelikult me sealt aga midagi rohkemat ei leidnudki, kui mõned beeźid T-särgid kõrvale jätta. Sõitsime trammiga tagasi Delfti ja lõpetasime õhtu ühes üpris üksildases, kuid siiski toredas india restoranis, mis oli kohe meie hotelli kõrval.

See-eest järgmisel päeval Delftis olime märksa edukamad, sest lisaks pükstele ja veel ühele pastlapaarile leidsime C.-le väga ilusa villasse jaki ja mulle mantli. Ühest ja samast poest. Tundub, et ma ostan endale uue mantli keskmiselt iga 6 aasta tagant.

Neljapäeviti on Delftis lisaks veel turupäev, kus terve raekoja plats kaubitsejaid täis ja meeleolu just selline õige keskaegne laadamelu. Sealt tulid kaasa veel paar värvilist juustukera ja stroopvahvlid.

Lõpuks rongile minnes oli nii, et parasjagu jätkus kahe peale käsi, et kõik oma pakid kaasa vedada. Aga loodetavasti on nüüd vähemalt järgmise aastani sellega rahu.

Üks toidukohasoovitus ka – kui te peaksite Delfti sattuma (ja loodetavasti te ikka satute), siis sinna Linna kohvimajja võib julgelt sööma minna. C. tellis ägeda “macho-burgeri” ja mina lõhequiche’i ning mõlemad kinnitasime kui ühest suust, et ise poleks kuidagi suutnud teha paremat. Ka lihtne toit võib pakkuda vägeva elamuse.

 

Pildiraamatusse minek ehk kas te armastate Vermeer van Delfti

Jah, ma armastan Vermeeri, nagu ka mitmeid teisi Hollandi kuldajastu maalikunstnikke ning ma armastan väga ka tema kodulinna Delfti, kus Vermeer kogu oma elu elas.

Tänapäeva maailmas, kus kõik on kiiresti kaotamas oma isikupära ja ehedust ning piirid muutuvad aina hägusemaks, on tilluke Delft suutnud säilida uskumatult omanäolise, kirka ja kompaktsena. Vermeeri ajastu vaimsus ei ole sealt õnneks lahkunud ning niipea, kui astuda üle linna mõttelist piiri tähistava suure kanali ning sukelduda vanalinna kitsaste tänavate ja kanalite võrku, oled sattunud otsekui paralleelreaalsusesse.

Ilmselt soosis meie seekordset ajarändu ka novembrikuu hingedeaeg oma pimedate õhtutega, mis andis juurde paraja portsu maagiat. Igatahes tõsi on see, et õhtuti mööda Delfti romantilist vanalinna kõndides, imetledes kaupluste vitriine ja vaadates sisse kohvikute sumedalt valgustatud akendest, oli nii mul kui ka C.-l tunne, et oleme mingis liikuvate piltidega 3D muinasjuturaamatus. Selline soe, turvaline ja elevil tunne.

Maagiliselt mõjus ka meie hotell, kus me 2 aastat tagasi juba korra peatunud olime. Tol korral elasime hoovi peal mustlasvankris, seekord olin aga broneerinud nende parima toa, mille sisustus oli kujundatud Vermeeri maalide põhjal.

Saabusime õhtul kella 8 paiku läbi pimeda ja suhteliselt inimtühja linna. Hotell on kohe raekoja platsi ja Uue Kiriku taga, väikses kanaliäärses nukumajas – kõike seda tausta arvestades oli tuppa astumine ikka päris efektne, pildi sisse mineku tunne.

Hotelli vastuvõtulaua neiu oli väga sõbralik ja jutukas. Küsis C.-lt miskipärast kohe, kas ta õpib Delfti ülikoolis. 🙂 Oli väga üllatunud, et C. alles keskkooli läks, kuna pidas teda hulka vanemaks ja pealegi arvas, et ta on hollandlane. C. näeb tõesti väga hollandlase moodi välja. Delft tundub tema jaoks täpselt õige linn, nagu kodu – iga teine mees tänaval oli sama pikk, mõni isegi pikem. 🙂 Ning Delftis on ju väga hea tasemega tehnikaülikool… Hotellineiu kiitis ülikooli kõvasti. Ta enda boyfriend õppivat seal.

Meie tuba oli tegelikult 4-inimese tuba, nii et saime kuninglikult laiutada, mina alumisel korrusel ja C. ülemisel.

Seinad olid kaetud Vermeeri reprodega. Teadaolevalt on säilinud ainult 34 Vermeeri teost, millest enamiku reprod olid seintel olemas.

Kõige kuulsam on muidugi Tütarlaps pärlkõrvarõngaga. Tuntus tuli tänu samanimelisele raamatule ja filmile, aga minu meelest on selles maalis tõesti ka mingi maagia olemas. Ma saan aru, miks on seda nimetatud põhjamaade Mona Lisaks.

Tuba oli sisustatud väga detailitundlikult ja ehedalt. Näiteks keraamika siin laual oli ehtne handmade Delfti portselan.

Kas ka see pissipott, unustasin vaadata, aga täiesti võimalik. 🙂

Oli olemas ka molbert pintslite ja värvidega. Kui selle ees seistes palett kätte võtta ja pintsliga lõuendit puudutada, tekkis tõesti teistmoodi tunne. 🙂

Maagia jätkus ka aknast välja vaadates, sest meie akna taga oli Delfti peamine maamärk – Niewe Kerk (Uus kirik) tillukese kanali ääres.

Suure vanniga vannituba oli armas ja ajastutruu.

Võiks arvata, et sellises kohas ehk liigub ringi põnevaid vaime ja kodukäijaid. 🙂 Noh, selle paari öö põhjal seda just kinnitada ei saa, kuid nii minu kui C. unenäod olid teistsugused küll kui harilikult. Ning keset ööd lamasin tükk aega ärkvel, sest ei raatsinud magama jääda. 🙂

Ärgata oli ka väga tore, sest siis sai minna sööma hotelli õdusasse hommikusöögisaali. Selles majas tegutses kunagi kompveki- ja pagariäri, mis kuulus praeguse omaniku vaarisale, nii et palju selleaegseid seadmeid ja tarvikuid on kõikjale välja sätitud. Nagu ka vana hinnalist Delfti keraamikat. Kuuldavasti küpsetavad nad veel praegugi hotelli jaoks hommikusöögi leivad ja rosinasaiad ise.

Söögisaal oli täpselt meie toa all, nii et meie aknaäärse laua taga oli endiselt Uus kirik. Sellised sulnid ja rahulikud hommikusöögid olid suurepäraseks alguseks meie shoppamist täis päevadele. 🙂 Sest eeskätt kommertshuvid olid meid seekord Hollandisse toonud – leida jalanõud, mis C.-le jalga mahuksid, ning nii mõndagi veel. Sellest natuke järgmises postituses.

 

 

Baikali reis. 10. osa: Listvjanka ja Taltsõ

Keskpäeval ronisime bussi – seekord siis suurde bussi, kus sai soovi korral lausa üksinda kahesel istmel laiutada – ja sõitsime Baikali äärde tagasi.

Esimene sihtkoht oli Baikali muuseum Listvjanka külas. Tegime seal tiiru küll üpris põgusalt, aga tundus igati tore koht, kus Baikali kohta rohkem teada saada. Peamine eksponaat on neil allveelaeva simulatsioon. Sinna mahub korraga 25 inimest, siis uks suletakse ja laeva illuminaatoritest algab film, mis loob mulje, nagu laskuks laev Baikali järve põhja – 1637 m! Ekraanidelt on näha, mis järves vastaval sügavusel toimub: 100 meetri peal on elu muidugi veel vilgas, omulid ujuvad ringi ligi 300-400 m sügavusel, ka Baikali hüljes nerpa on suuteline nii sügavale sukelduma. Allpool jääb liikumine hõredaks, päris põhjas hõljuvad vaid teatud lagundavad mikroorganismid. Samal ajal kostab mikrofonidest allveelaeva meeskonna jutt ja korraldused, nii et tunne on nagu päris laevas.

Ühe osa muuseumist võtab enda alla akvaarium, kus elavad Baikali järves leiduvad liigid.

Muidugi omulid:

aga oli ka üks nerpa, kes nägi välja nagu torpeedo ja ujus torpeedokiirusel. Temast oli natuke kahju, et ta peab seal vangistuses olema.

Muuseumist tulles oli lõunaaeg käes ja selleks oli giid meile broneerinud söögikoha sealsamas lähedal.

Vähem kui 10 euro eest inimese kohta saime värskest salatist eelroa, tulel grillitud liha riisiga ja magustoidu. Lisaks piiramatult morssi ja teed. Kõik oli hirmus maitsev!

Eriti tahaks esile tõsta magustoitu, mida olen nüüd paar korda ka kodus järele teinud. See on lihtne ja geniaalne – tuleb võtta külmutatud mustad sõstrad, segada need läbi lusikatäie kondenspiimaga ja peale puistada natuke seedermänniseemneid. Maitseb nagu maailma parim sorbett.

Edasi viis tee meid Taltsõ vabaõhumuuseumisse Angara kaldal. See sarnanes väga meie Rocca al Mares asuvale muuseumile, kus me huvitava kokkusattumusena just sel suvel käinud olime. Mõned hooned, näiteks see külakool ja õpetaja eluruumid, olid päris üks-ühele välja kukkunud.

Kasakate kindlused olid muidugi midagi erilist. Selliseid kindlusi ehitasid kasakad siis, kui nad end burjaatide aladele sisse seadsid ja seal maksu koguma hakkasid.

Ühes tornis olid sees 2 kostümeeritud kasakat, kes meie sisenedes kohe laulu lahti lõid. Uljalt kandsid nad ette 3 lugu, mis kõlasid täitsa vahvasti. Seejärel kutsusid nad ostma oma heliplaati, mille tulu läks muuseumi ehitustööde toetuseks. Nii mõnigi meie grupist selle plaadi ka ostis.

Meile, kes me just olime tulnud Huźiri külast, jättis vabaõhumuuseum muidugi täiesti koduse ja igapäevase mulje. Ka muuseumis olid vene tared ja burjaatide/mongolite jurtad sõbralikult kõrvuti.

 

Taltsõ kohta tahaksin öelda veel seda, et seal müüdi ilusat ja väga hea hinnaga käsitööd ning seedermänniseemneid. Tegime seal oma parimad ostud.

Irkutskisse tagasi jõudes pani bussijuht meid üldsuse soovil maha turu juures. Seda hakati küll juba kinni panema, aga natuke ringi vaadata siiski jõudsime. Mulle meeldis väga näiteks mee-lett, kus erinevate lisanditega kreemjas mesi nägi välja nagu mõni kunstitarvete pood. Ostsime kaasa apelsini-, musta sõstra ja mustikamett.

Samuti oli äge see küpsiselett, mille kindlustustöid oleksid kadestanud ka kasakad ise. 🙂

Hotelli jalutades hakkas silma see, kui palju on maapind Irkutskis viimase saja-paarisaja aasta jooksul kerkinud, mille tõttu nii mõnigi kaunis puumaja oli alumise korruse akendega maa sisse vajunud.:

Ja hakkaski meie reis läbi saama. Järgmisel päeval oli äratus kell pool 4 hommikul, et poole kuuese lennukiga Moskva poole startida. Seal oli seekord ümberistumiseks ainult mõni tund ja juba pool 11 hommikul olime Tallinnas, kuna seekord tuli kella keerata 5 tundi tagasi.

Baikal jäi meist küll maha, aga nagu kirjutas reisikaaslane Monika, on igaühe hinges nüüd koht, kus Baikal on meiega alati. Keegi ei tule Baikali juurest tagasi sama inimesena, see ei ole lihtsalt võimalik. Ning kindlasti oleks enamik meist valmis sinna iga kell uuesti tagasi sõitma.

Nii et 2017. aasta on kujunenud järvede aastaks – kõigepealt imeline Bled Sloveenias, siis Peipsi ja nüüd Baikal.

Baikali reisist väljatulek võttis minu jaoks kindlasti vähemalt nädala. Ühest küljest ajavahe, mis läks üpris valutult, teisalt uuesti tsivilisatsiooni sobitumine. Õnneks ei pidanud pärast Baikalit kohe Brüsselisse sõitma või Tallinnasse jääma. Sõitsime samal päeval Kuressaarde ning see oli piisavalt pehme ja valutu maandumine.

Kodus ladusime kohvritest välja sellise hulga ehedat Siberi kraami. 🙂

Baikali reis. 9. osa: Irkutski armulood

Järgmisel hommikul kohtusime oma hotelli ees kohaliku giidi ja ekskursioonibussiga. Giid pidi meile kõigepealt tutvustama Irkutskit, seejärel viima Listvjankasse Baikali muuseumi ja lõpuks Taltsõ vabaõhumuuseumi. Nii et viimane päev tõotas tulla tempokas. Ilm oli see-eest hirmus palav, üle 30 kraadi. See pidavatki tavaline olema, et Olhonil on maismaaga võrreldes alati ligi 10 kraadi jahedam, sest seal jahutab õhutemperatuuri külm Baikal.

Giid oli selline keskealine korpulentne proua, natuke burjaadi näojoontega, hästi daamilikult riides. Meie reisijuht küll kohe hoiatas teda, et ega meie grupp väga aastaarvudest ja detailidest ei hooli, seda enam, et vene keele oskusega on meil ka nagu on, rääkigu too pigem lühidalt ja lihtsalt. Eks giid siis püüdis seda arvesse võtta ning oma teadmisi mitte liiga hoogsalt lehvitada. Aeg-ajalt ta muidugi natuke hoogu ikka sattus. Ütlesin C.-le kohe alguses, et pane tähele, see naine on kindlasti õpetaja, ning hiljem tuli välja, et oligi kohaliku ülikooli õppejõud.

Alustasime oma tuuri linna ajaloolisest keskusest, kus kasakad Irkutski 1661. aastal sõjaväepostina asutasid. Tol ajal oli tegu burjaatide alaga, kellega kasakad tulid alguses karusnahkadega kaubitsema, aga siis seadsid ennast seal piirkonnas julgemalt sisse ja ehitasid kindlustatud linnuse (kreml).

Ühele sellisele müütilisele linna asutajale, anonüümsele kasakale on püstitatud ka ausammas:

 

1879 põles peaaegu kogu linn tulekahjus maatasa, misjärel kohustas  kuberner elanikke oma majad ehitama kivist.

Vähemalt see kesklinna osa, mida meie nägime, oli hiljuti väga ilusti renoveeritud. Näiteks see õigeusu katedraal:

 

Katedraali taga oli müütilise armastajapaari skulptuur. Giid rääkis, et see pandi sinna, kuna Venemaa pöörab viimasel ajal suurt tähelepanu traditsiooniliste pereväärtuste edendamisele ja au sees hoidmisele.

Legend selle skulptuuri juures oli midagi sellist, et mees oli kõrgest soost vürst, aga sai lahingus eluohtlikult haavata. Leiti üks lihtne naine, kes ta terveks ravis. Seejärel ütles naine, et mees peab temaga nüüd abielluma, kuna ta on näinud mehe intiimseid piirkondi (haav oli kuskil sellises delikaatses kohas) ning tema au ja puhtus on seetõttu ohus. Nad abiellusidki ja elasid suures armastuses. Mingi imeasi juhtus veel nende surmaga seoses, aga seda ma täpselt ei kuulnud. Igaljuhul oli nende selja taga üks õnnetoov jänes, kellel tuli pead silitada. 🙂

Teine inimlikkust ülistav skulptuur oli Angara kaldapromenaadil, mis kujutas noort õpetajannat koos lastega:

 

Selles ansamblis oli jällegi üks kutsu, kelle nina katsumine palju head tõotas. 🙂

Külastasime ka Znamenski nunnakloostrit, kus praegu elab paarkümmend nunna vanuses 16-106 aastat. Kloostri kõrval oli admiral Koltśaki ausammas. Tegemist on Venemaa ajaloos ühe võtmetähtsusega tegelasega – valgekaartlaste juht, kes aastatel 1918-1920 oli Venemaa ülemvalitseja ning anti siis välja bolśevike kätte, kes ta 1920. aastal Irkutskis hukkasid. Bareljeef tema ausamba jalamil kujutab vastamisi punaväelast ja valgekaartlast, kes olid sattunud vennatapusõtta. Kuulsime ka seda, et pärast monumendi püstitamist tuli seda esimestel aastatel kaitsta vandaalide eest.

Kloostriaias oli palju huvitavaid haudu. Näiteks allpool on esiplaanil ühe kuulsa geograafi ja maadeavastaja haud, kelle naine kulutas hauamonumendile terve varanduse. Ei mäleta, oli see nüüd 10, 20 või 30 tuhat rubla, mille ta selle jaoks eraldas, samal ajal, kui lehma sai osta paari rubla eest. Naine nimelt tahtis, et keegi tema armastuses oma kadunud mehe vastu ei kahtleks.

Vürstinna Jekaterina Trubetskaja haud oli eriti hingeminev. Ta oli üks neid dekabristide naisi, kes järgnes oma sunnitööle saadetud mehele Siberisse. Pärast dekabristide ülestõusu anti kohtu alla ligi 600 inimest, 5 neist poodi üles ja 121 saadeti Siberisse rauakaevandusse. Neist 121-st olid 80 abielus, kuid vaid 11 mehe naised järgnesid neile. Sest Siberisse minek, see tähendas nende naiste jaoks ilmajäämist kogu oma varandusest, õigustest, tiitlitest ja ka lastest! Nad jätsid oma uhked paleed ja asusid elama barakkidesse rauakaevanduse lähedal, kus neil oli siis aeg-ajalt lubatud oma abikaasaga kohtuda.

Sergei Trubetskoile, kui ülestõusu ühele juhile, määras tsaar algul surmanuhtluse, kuid asendas selle siis eluaegse sunnitööga, hiljem vähendati seda 13 aastale. Seejärel pidid nad jääma asumisele Irkutskisse, kus Jekaterina 1854. aastal vähki suri. Ta oli selleks ajaks Siberis veetnud 27 aastat. Neil sündis 8 last, keda sümboliseerivad need sepistatud roosid tema hauasambal:

Nii on saanud vene keeles “dekabristi naine” omaette sümboliks, kõnekujundiks, mida kasutatakse eriti vaprate ja armastavate naiste kohta.

Muide, nende 11 naise hulgas oli ka vürstinna Volkonskaja, kelle perekond oli hiljem Keila-Joa mõisaga seotud. Tema pidi oma abikaasa Sergeile järgnemiseks  maha jätma oma äsja sündinud poja ja kirjutama alla tsaari dokumendile, kus kinnitas, et on teadlik, et tal ei ole lubatud kunagi tagasi tulla ja et tema Siberis sündinud lapsed jäävad ilma aadliseisusest. Seda karistust küll täitmisele ei pööratud. Hiljem jäid ka nemad asumisele Irkutskisse.

Eks see, et nii palju dekabriste just Irkutskisse asumisele saadeti, tõi sellele piirkonnale kindlasti palju kasu nii kultuurilises kui muus mõttes. Näiteks oli seal kõrval ühe teise dekabristi haud, kelle naine talle küll järgi ei tulnud, kuid kes kosis kohaliku burjaadi piiga ja sai temaga 11 last.

Kloostrihoovis oli aukohal ka üks nooruke Siberi seeder, keda giid meile uhkelt tutvustas. Et ei ole see ei mänd ega lehis, vaid on seeder!

Keskpäeval sõitsime Irkutskist edasi Listvjankasse ehk siis jälle Baikali äärde tagasi. Kuid seekord siis Baikali lõunatippu, vasakule kaldale, kuhu oli ainult 60 km ringis. See on koht, kus Angara Baikalist välja voolab. Kohalikud ütlevad, et Baikalil on 336 poega, ehk siis jõed, mis temasse suubuvad, ning üksainuke tütar – Angara. Ühel päeval armus Angara ilusasse noormehesse Jenisseisse ning ehkki Baikal ei raatsinud oma tütart lubada 1000 kilomeetri kaugusele ja püüdis teda endasse lukustada, pääses Angara välja ja suubub nüüd Jenisseisse. See omakorda Kaspia merre.

Vot sellised armulood siis seekord.