Baikali reis. 10. osa: Listvjanka ja Taltsõ

Keskpäeval ronisime bussi – seekord siis suurde bussi, kus sai soovi korral lausa üksinda kahesel istmel laiutada – ja sõitsime Baikali äärde tagasi.

Esimene sihtkoht oli Baikali muuseum Listvjanka külas. Tegime seal tiiru küll üpris põgusalt, aga tundus igati tore koht, kus Baikali kohta rohkem teada saada. Peamine eksponaat on neil allveelaeva simulatsioon. Sinna mahub korraga 25 inimest, siis uks suletakse ja laeva illuminaatoritest algab film, mis loob mulje, nagu laskuks laev Baikali järve põhja – 1637 m! Ekraanidelt on näha, mis järves vastaval sügavusel toimub: 100 meetri peal on elu muidugi veel vilgas, omulid ujuvad ringi ligi 300-400 m sügavusel, ka Baikali hüljes nerpa on suuteline nii sügavale sukelduma. Allpool jääb liikumine hõredaks, päris põhjas hõljuvad vaid teatud lagundavad mikroorganismid. Samal ajal kostab mikrofonidest allveelaeva meeskonna jutt ja korraldused, nii et tunne on nagu päris laevas.

Ühe osa muuseumist võtab enda alla akvaarium, kus elavad Baikali järves leiduvad liigid.

Muidugi omulid:

aga oli ka üks nerpa, kes nägi välja nagu torpeedo ja ujus torpeedokiirusel. Temast oli natuke kahju, et ta peab seal vangistuses olema.

Muuseumist tulles oli lõunaaeg käes ja selleks oli giid meile broneerinud söögikoha sealsamas lähedal.

Vähem kui 10 euro eest inimese kohta saime värskest salatist eelroa, tulel grillitud liha riisiga ja magustoidu. Lisaks piiramatult morssi ja teed. Kõik oli hirmus maitsev!

Eriti tahaks esile tõsta magustoitu, mida olen nüüd paar korda ka kodus järele teinud. See on lihtne ja geniaalne – tuleb võtta külmutatud mustad sõstrad, segada need läbi lusikatäie kondenspiimaga ja peale puistada natuke seedermänniseemneid. Maitseb nagu maailma parim sorbett.

Edasi viis tee meid Taltsõ vabaõhumuuseumisse Angara kaldal. See sarnanes väga meie Rocca al Mares asuvale muuseumile, kus me huvitava kokkusattumusena just sel suvel käinud olime. Mõned hooned, näiteks see külakool ja õpetaja eluruumid, olid päris üks-ühele välja kukkunud.

Kasakate kindlused olid muidugi midagi erilist. Selliseid kindlusi ehitasid kasakad siis, kui nad end burjaatide aladele sisse seadsid ja seal maksu koguma hakkasid.

Ühes tornis olid sees 2 kostümeeritud kasakat, kes meie sisenedes kohe laulu lahti lõid. Uljalt kandsid nad ette 3 lugu, mis kõlasid täitsa vahvasti. Seejärel kutsusid nad ostma oma heliplaati, mille tulu läks muuseumi ehitustööde toetuseks. Nii mõnigi meie grupist selle plaadi ka ostis.

Meile, kes me just olime tulnud Huźiri külast, jättis vabaõhumuuseum muidugi täiesti koduse ja igapäevase mulje. Ka muuseumis olid vene tared ja burjaatide/mongolite jurtad sõbralikult kõrvuti.

 

Taltsõ kohta tahaksin öelda veel seda, et seal müüdi ilusat ja väga hea hinnaga käsitööd ning seedermänniseemneid. Tegime seal oma parimad ostud.

Irkutskisse tagasi jõudes pani bussijuht meid üldsuse soovil maha turu juures. Seda hakati küll juba kinni panema, aga natuke ringi vaadata siiski jõudsime. Mulle meeldis väga näiteks mee-lett, kus erinevate lisanditega kreemjas mesi nägi välja nagu mõni kunstitarvete pood. Ostsime kaasa apelsini-, musta sõstra ja mustikamett.

Samuti oli äge see küpsiselett, mille kindlustustöid oleksid kadestanud ka kasakad ise. 🙂

Hotelli jalutades hakkas silma see, kui palju on maapind Irkutskis viimase saja-paarisaja aasta jooksul kerkinud, mille tõttu nii mõnigi kaunis puumaja oli alumise korruse akendega maa sisse vajunud.:

Ja hakkaski meie reis läbi saama. Järgmisel päeval oli äratus kell pool 4 hommikul, et poole kuuese lennukiga Moskva poole startida. Seal oli seekord ümberistumiseks ainult mõni tund ja juba pool 11 hommikul olime Tallinnas, kuna seekord tuli kella keerata 5 tundi tagasi.

Baikal jäi meist küll maha, aga nagu kirjutas reisikaaslane Monika, on igaühe hinges nüüd koht, kus Baikal on meiega alati. Keegi ei tule Baikali juurest tagasi sama inimesena, see ei ole lihtsalt võimalik. Ning kindlasti oleks enamik meist valmis sinna iga kell uuesti tagasi sõitma.

Nii et 2017. aasta on kujunenud järvede aastaks – kõigepealt imeline Bled Sloveenias, siis Peipsi ja nüüd Baikal.

Baikali reisist väljatulek võttis minu jaoks kindlasti vähemalt nädala. Ühest küljest ajavahe, mis läks üpris valutult, teisalt uuesti tsivilisatsiooni sobitumine. Õnneks ei pidanud pärast Baikalit kohe Brüsselisse sõitma või Tallinnasse jääma. Sõitsime samal päeval Kuressaarde ning see oli piisavalt pehme ja valutu maandumine.

Kodus ladusime kohvritest välja sellise hulga ehedat Siberi kraami. 🙂

Baikali reis. 9. osa: Irkutski armulood

Järgmisel hommikul kohtusime oma hotelli ees kohaliku giidi ja ekskursioonibussiga. Giid pidi meile kõigepealt tutvustama Irkutskit, seejärel viima Listvjankasse Baikali muuseumi ja lõpuks Taltsõ vabaõhumuuseumi. Nii et viimane päev tõotas tulla tempokas. Ilm oli see-eest hirmus palav, üle 30 kraadi. See pidavatki tavaline olema, et Olhonil on maismaaga võrreldes alati ligi 10 kraadi jahedam, sest seal jahutab õhutemperatuuri külm Baikal.

Giid oli selline keskealine korpulentne proua, natuke burjaadi näojoontega, hästi daamilikult riides. Meie reisijuht küll kohe hoiatas teda, et ega meie grupp väga aastaarvudest ja detailidest ei hooli, seda enam, et vene keele oskusega on meil ka nagu on, rääkigu too pigem lühidalt ja lihtsalt. Eks giid siis püüdis seda arvesse võtta ning oma teadmisi mitte liiga hoogsalt lehvitada. Aeg-ajalt ta muidugi natuke hoogu ikka sattus. Ütlesin C.-le kohe alguses, et pane tähele, see naine on kindlasti õpetaja, ning hiljem tuli välja, et oligi kohaliku ülikooli õppejõud.

Alustasime oma tuuri linna ajaloolisest keskusest, kus kasakad Irkutski 1661. aastal sõjaväepostina asutasid. Tol ajal oli tegu burjaatide alaga, kellega kasakad tulid alguses karusnahkadega kaubitsema, aga siis seadsid ennast seal piirkonnas julgemalt sisse ja ehitasid kindlustatud linnuse (kreml).

Ühele sellisele müütilisele linna asutajale, anonüümsele kasakale on püstitatud ka ausammas:

 

1879 põles peaaegu kogu linn tulekahjus maatasa, misjärel kohustas  kuberner elanikke oma majad ehitama kivist.

Vähemalt see kesklinna osa, mida meie nägime, oli hiljuti väga ilusti renoveeritud. Näiteks see õigeusu katedraal:

 

Katedraali taga oli müütilise armastajapaari skulptuur. Giid rääkis, et see pandi sinna, kuna Venemaa pöörab viimasel ajal suurt tähelepanu traditsiooniliste pereväärtuste edendamisele ja au sees hoidmisele.

Legend selle skulptuuri juures oli midagi sellist, et mees oli kõrgest soost vürst, aga sai lahingus eluohtlikult haavata. Leiti üks lihtne naine, kes ta terveks ravis. Seejärel ütles naine, et mees peab temaga nüüd abielluma, kuna ta on näinud mehe intiimseid piirkondi (haav oli kuskil sellises delikaatses kohas) ning tema au ja puhtus on seetõttu ohus. Nad abiellusidki ja elasid suures armastuses. Mingi imeasi juhtus veel nende surmaga seoses, aga seda ma täpselt ei kuulnud. Igaljuhul oli nende selja taga üks õnnetoov jänes, kellel tuli pead silitada. 🙂

Teine inimlikkust ülistav skulptuur oli Angara kaldapromenaadil, mis kujutas noort õpetajannat koos lastega:

 

Selles ansamblis oli jällegi üks kutsu, kelle nina katsumine palju head tõotas. 🙂

Külastasime ka Znamenski nunnakloostrit, kus praegu elab paarkümmend nunna vanuses 16-106 aastat. Kloostri kõrval oli admiral Koltśaki ausammas. Tegemist on Venemaa ajaloos ühe võtmetähtsusega tegelasega – valgekaartlaste juht, kes aastatel 1918-1920 oli Venemaa ülemvalitseja ning anti siis välja bolśevike kätte, kes ta 1920. aastal Irkutskis hukkasid. Bareljeef tema ausamba jalamil kujutab vastamisi punaväelast ja valgekaartlast, kes olid sattunud vennatapusõtta. Kuulsime ka seda, et pärast monumendi püstitamist tuli seda esimestel aastatel kaitsta vandaalide eest.

Kloostriaias oli palju huvitavaid haudu. Näiteks allpool on esiplaanil ühe kuulsa geograafi ja maadeavastaja haud, kelle naine kulutas hauamonumendile terve varanduse. Ei mäleta, oli see nüüd 10, 20 või 30 tuhat rubla, mille ta selle jaoks eraldas, samal ajal, kui lehma sai osta paari rubla eest. Naine nimelt tahtis, et keegi tema armastuses oma kadunud mehe vastu ei kahtleks.

Vürstinna Jekaterina Trubetskaja haud oli eriti hingeminev. Ta oli üks neid dekabristide naisi, kes järgnes oma sunnitööle saadetud mehele Siberisse. Pärast dekabristide ülestõusu anti kohtu alla ligi 600 inimest, 5 neist poodi üles ja 121 saadeti Siberisse rauakaevandusse. Neist 121-st olid 80 abielus, kuid vaid 11 mehe naised järgnesid neile. Sest Siberisse minek, see tähendas nende naiste jaoks ilmajäämist kogu oma varandusest, õigustest, tiitlitest ja ka lastest! Nad jätsid oma uhked paleed ja asusid elama barakkidesse rauakaevanduse lähedal, kus neil oli siis aeg-ajalt lubatud oma abikaasaga kohtuda.

Sergei Trubetskoile, kui ülestõusu ühele juhile, määras tsaar algul surmanuhtluse, kuid asendas selle siis eluaegse sunnitööga, hiljem vähendati seda 13 aastale. Seejärel pidid nad jääma asumisele Irkutskisse, kus Jekaterina 1854. aastal vähki suri. Ta oli selleks ajaks Siberis veetnud 27 aastat. Neil sündis 8 last, keda sümboliseerivad need sepistatud roosid tema hauasambal:

Nii on saanud vene keeles “dekabristi naine” omaette sümboliks, kõnekujundiks, mida kasutatakse eriti vaprate ja armastavate naiste kohta.

Muide, nende 11 naise hulgas oli ka vürstinna Volkonskaja, kelle perekond oli hiljem Keila-Joa mõisaga seotud. Tema pidi oma abikaasa Sergeile järgnemiseks  maha jätma oma äsja sündinud poja ja kirjutama alla tsaari dokumendile, kus kinnitas, et on teadlik, et tal ei ole lubatud kunagi tagasi tulla ja et tema Siberis sündinud lapsed jäävad ilma aadliseisusest. Seda karistust küll täitmisele ei pööratud. Hiljem jäid ka nemad asumisele Irkutskisse.

Eks see, et nii palju dekabriste just Irkutskisse asumisele saadeti, tõi sellele piirkonnale kindlasti palju kasu nii kultuurilises kui muus mõttes. Näiteks oli seal kõrval ühe teise dekabristi haud, kelle naine talle küll järgi ei tulnud, kuid kes kosis kohaliku burjaadi piiga ja sai temaga 11 last.

Kloostrihoovis oli aukohal ka üks nooruke Siberi seeder, keda giid meile uhkelt tutvustas. Et ei ole see ei mänd ega lehis, vaid on seeder!

Keskpäeval sõitsime Irkutskist edasi Listvjankasse ehk siis jälle Baikali äärde tagasi. Kuid seekord siis Baikali lõunatippu, vasakule kaldale, kuhu oli ainult 60 km ringis. See on koht, kus Angara Baikalist välja voolab. Kohalikud ütlevad, et Baikalil on 336 poega, ehk siis jõed, mis temasse suubuvad, ning üksainuke tütar – Angara. Ühel päeval armus Angara ilusasse noormehesse Jenisseisse ning ehkki Baikal ei raatsinud oma tütart lubada 1000 kilomeetri kaugusele ja püüdis teda endasse lukustada, pääses Angara välja ja suubub nüüd Jenisseisse. See omakorda Kaspia merre.

Vot sellised armulood siis seekord.

 

 

Baikali reis. 8. osa: Irkutsk

Viimasel hommikul Olhonil, kui kell 9 pidime startima Irkutski poole, otsustasime C.-ga olla tublid ja minna Śamanka juurde päikesetõusu vaatama. Selleks, et seda vaatemängu täies ilus näha, pidi hiljemalt 4.15 kaljul olema. Sel ajal on kogu ümbrus veel pimedusse mattunud ja esimene horisonti lõikav kiir järve kohal loob tõelise maagia.

Muidugi oli ennast nii vara voodist välja ajada paras eneseületus, sest eks viimane õhtugi oli poolde ööse veninud. Siiski ei olnud me oma grupis ainukesed kangelased, sest üllatuslikult ilmus ka Ants oma teismelise tütrepojaga hoovi. Neljakesi rühkisime siis läbi pimeduse kaljule ja seadsime end seal sisse.

Paraku jäi see tõeline maagia sel korral nägemata, sest ilm osutus pilviseks. Päike oli peidus pilvede taga ja seda veepiiril lõikumise hetke ei olnudki näha. Ühel hetkel hakkas lihtsalt hahetama ja oli selge, et päike on tõusnud.

Aga sellegipoolest oli see varahommikune vaikne meditatsioon seal kaldakaljul tore ja ilus mälestus. Kolmveerand viie paiku läksime siis oma tubadesse tagasi ja magasime veel paar tundi. 🙂

Nagu öeldud, sõitsime Irkutskisse tagasi samade kamikadzedega, kes meid saarele toonud olid. Kusjuures seekord kulges 6-tunnine sõit märksa rahulikumalt, olime juba karastunud. 🙂 Ainuke erksam hetk oli siis, kui meie Peugeot’-vend hakkas vahepeal roolis mingeid tähtsaid pabereid lugema ja üks paber lendas suure kiiruse pealt läbi lahtise akna välja. Onkel jättis siis bussi seisma ja kõmpis hulka maad mööda teed tagasi, et oma dokument üles leida. Tundus suht lootusetu ettevõtmine, aga kätte ta selle lõpuks sai.

Esimene peatus Irkutskis oli kommivabriku Angara vabrikupood. 🙂 Meie reisijuht oli nimelt teinud reklaami kohalikele kommidele, milleks olid karamelliseeritud seedermänniseemnetebatoonid śokolaadiglasuuris. Kõigil oli ilmselt plaan vähemalt paar kilo neid külakostiks osta. Noh, hinda nähes – ca 45 eurot kilo – piirduti siiski paarisaja grammiga. Osteti ka seedermänniseemneid śokolaadis, mis meenutasid Kalevi pähkleid ja rosinad śokolaadis.

Siberi seedermänni seemneid ei anna maitsekülluse ja tervislikkuse poolest muide üldse võrrelda Euroopas müüdava Hiina toodanguga. Juba ainult üks väikene seeme toob suhu tõelise maitseplahvatuse.

Irkutskis olime selles hotellis. Peale spartalikes tingimustes saare-elu oli üsnagi ekstaatiline kogemus jälle valgete linade vahele pääseda. Ja vanni! Toas olid telekas, külmkapp ja valik lauanõusid, vannitoas aga lisaks tavalistele śampoonidele-kreemidele koguni hambaharjad! Seda pole ma seni ka üheski viietärnihotellis näinud. Hommikusöök rootsi lauas oli neil ka igati korralik, nii et kui te peaks kunagi Irkutski sattuma, siis sinna hotelli võib julgelt minna. Asukoht poleks ka saanud parem olla – ühelt poolt 5 minuti Angara kaldapromenaadile, teiselt poolt 5 minutit kesklinna.

Esimene õhtu läksimegi lihtsalt linna peale patseerima ja õhtust sööma. Esmamulje Irkutskist oli sümpaatne. Silma hakkas mitmeid teatreid ja ülikoole, laiad tänavad olid puhtad ja ilusasti haljastatud. Tundus, et linnas on palju noori, mis on ka loogiline, arvestades sealset ülikoolide rohkust (Vikipeedia järgi on seal vähemalt 11 suuremat ülikooli).

Samas isake Lenin on seal endiselt pukis. Tema järgi oli hea orienteeruda, sest ta näitas käega meie hotelli poole:

Kaubatänav, millel põhiliselt käisime, oli kuuldavasti alles mõne aasta eest valmis saanud. Ehkki uus, oli sinna toodud ja uuesti üles ehitatud mitmeid vanu maju või siis nende koopiaid. Näiteks selline piparkoogimajake:

Kaubatänava lõpus asuv ostukeskus ei jäänud aga alla ühegi Euroopa suurlinna omale. Midagi sellist keset Siberit leida oli isegi natuke ootamatu.

Toiduosakonnas trallitasime seal muidugi korralikult. Olhoni saare toidupoodide valik oli ju olnud umbes sama spartalik nagu Eesti külapoes – suur alkoholivalik ja natuke söögikraami. Ning saarel oli kõik muidugi kallim ka.

Sama tänava teises otsas on hiiglaslik kuju, mis kujutab endast Irkutski vapilooma –  Siberi tiigrit, kelle lõugade vahel ripub soobel:

Kui tiiger on sealtkandist nüüdseks kadunud, siis soobleid õnneks ikka veel jätkub. Muide, nõukogude ajal oli see vapp neil keelatud.

Vaatamata sellele, et jalad olid õhtuks juba üpris lühikeseks kulunud, vedasime ennast veel ka Angara äärde. Sattusime täpselt päikeseloojangu ajaks. Nii et päike tõusis sel päeval Baikalist ja loojus Angarasse. 🙂

Huvitav oli see, et keset jõge seisis mitu kalameest rinnuni vees. Angara peaks olema ju sügav jõgi, aga küllap seal oli siis miski madalam ja kalarikkam koht. 🙂

 

 

 

 

 

 

Baikali reis. 7. osa: Kruiis mööda Maloje Moret

Viimase päeva enne Olhoni saarelt ärasõitu veetsime kruiisilaevaga Maloje Morel. “Väikeseks mereks” kutsutakse Baikali seda serva, mis jääb saare ja läänekalda vahele.

Ilm oli laevareisiks täiuslik. Reisibüroos oli meil küll soovitatud selleks päevaks müts ja kindad kaasa varuda, aga vaja neid ei läinud. Tagasiteel ronisime koos paari spontaansema inimesega hoopis laevalaele päevitama. Selle jaoks leidus seal hunnik ideaalseid pehmeid villavaipu, mille sai tekile lahti rullida. Ma arvan, et tagasisõit sellel vaibal pikutades ja Baikali kohal kõrguvat sinist taevast vaadates kuulus kindlasti nende hetkede hulka, mis mu elus on olnud kõige lähemal õndsusele. 🙂

Muidugi mitte kõigil meie grupist ei läinud nii hästi. Hiljem kuulsin, et mõned, kes all reelingu ääres istusid, olid jäänud kajakaid saiaga sööta ihkavate venelaste piiramisrõngasse ja lahkusid laevast, kõrvad saiapuru täis. 🙂

Aga jah, meie kruiis algas siis hommikul kell 9 Olhoni sadamast, laevade surnuaia kõrvalt. Peale meie grupi oli laeval veel mitusada inimest ning ka laevagiid, kes tekil istuvatele inimestele neid paiku, kus laev peatuse tegi, eelnevalt tutvustas. Ülemisel pildil on teda natuke näha, see päikeseprillide ja peamikrofoniga tüdruk.

Esimese peatuse tegime Ogoi saarel. See saar on inimasustuseta, aga 2005. aastal ehitati sinna Moskva budistliku keskuse eestvõttel Valgustumise stuupa, mis muidugi sai kohe turistide ja palverändurite sihtkohaks.

Näete, selline romantiline rada lookleb sadamast üles, mäenõlva tagant paistva valge stuupa poole:

Kui meie laev Ogoi sadamasse jõudis, anti meile stuupa juures käimiseks kolmveerand tundi. Laevatrapist allasaamine oli omaette akrobaatika, paar korpulentsemat prouat vandusid sellele ülesandele alla ja jäidki vist laevale.

Tee peal avanesid igas suunas imelised vaated ja õhk oli vist kõige puhtam, mis siin planeedil võimalik.

Meie palverändurid teel – vaata, kui huvitavad pilved kerkivad eemalt paistva stuupa kohalt..

Kogu see väike saar oli selline neitsilik, helge ja kirgas paik.

Inimesed olid ladunud raja kõrvale väikeseid kivipüramiide ja olid ka mõned isetekkelised altarid.

Stuupa juures võttis enamik jalanõud jalast ning tegi päripäeva selle ümber ringi, et oma mõtteid puhastada (hiljem netist lugesin, et soovide täitumiseks tulnuks ringe teha 108 tk, aga selleks ajaks oleks meie laev muidugi ammu ära sõitnud :). Jäeti ka annetusi – raha, toitu, sigarette… Mündid tuleb asetada tagumine pool üleval, sest oluline ei ole mitte number, vaid annetus kui tegu.

Äge oli see, et taevas vallandus samal ajal tõeline valgete pilvede sümfoonia, mis meie stuupa valevusega dialoogi astus. 🙂

Tegelikult oli nende pilvede taga ootel äike ning laevas sõites nägime kalda kohal nii välku kui kuulsime müristamist, aga me ise libisesime sellest kõrvale ja mööda ning ühtegi vihmapiiska ei saanud (kogu me 8-päevase reisi jooksul).

Tagasi laeva jõudes ootas meid seal üllatuslikult lõunasöök – kalasupp, salat, küpsised ja tee. 🙂

Teise peatuse tegime Baikali vastaskaldal, Siberi taiga serval. Sel korral oli peamiseks sihtkohaks burjaatide püha allikas, mille loojaks oli legendi kohaselt Olhoni śamaan Hamnai Boo. Tema lõhestas kalju ja suunas vee kahte seedripuust renni – vasakul meesenergiaga ja paremal naisenergiaga vesi. Giid soovitas proovida mõlemat vett ja juua seda, millele on suurem tõmme, et oma sisemisi energiaid tasakaalustada. Kindlasti tuli vett patsutada ka oma pealaele.

Allika juurde jõudmiseks tuli minna paar kilomeetrit läbi taiga. Tee oli väga kivine ja ülesmäge.

Tee kõrvalt algasid imelised männi-, lehise- ja seedrimetsad, väga põneva ja liigirikka alustaimestikuga. Ehe ja võimas loodus, elus ja hingestatud, inimese tõeline kodu. Oleksin tahtnud jääda sinna märksa kauemaks.

Kahjuks olid nõlvad kohati pruuniks tõmbunud – jälg hiljuti Siberit laastanud tulekahjudest. Leidsime taigast põlenud puid.

Aga noored seedrid kasvavad peale ja elu jätkub.

Allika juures oli veehuvilistest korralik järjekord, kõigil tühjad plastpudelid käes. Õnneks oli meilgi sobivasti 2 pudelit kaasas, kuhu vett ammutada.

C. läks vahepeal pingi peale jalgu puhkama ja tutvus seal jutuka korealasega, kellel oli plaanis sel aastal Baltikumi külastada. Kaasaegse nutividina abil jõudsid nad üksteisele rääkida ja näidata nii mõndagi. 🙂

Tagasiteel ei saanud ma vastu panna kiusatusele veel kord mediteerimiseks taigasse sukelduda. Mets on meie liitlane ja sõber.

Siis tuli kiirustada sadamasse, ei pista põske need pozod, mille burjaatide söögiputkast randudes tellinud olime. Need on sellised burjaadi ja mongoli köögi väiksed lihapallikesed tainas, umbes nagu hinkaalid, aga pontsakamad, kaks tükki oli täiesti piisav, isegi C. jaoks.

Tagasitee, nagu öeldud, möödus laevatekil päikesevanni võttes. Korraks ajasin ennast püsti ainult selleks, et pildistada kormoranikaljut, mis kõigis palju elevust tekitas.

Ja oligi käes meie viimane õhtu saarel. Viimased jalutuskäigud:

Viimased sisseostud: maalitud rongaga kurja silma peletavale prossile lisaks oli ikkagi hädasti vaja ka sinise karuga prossi ja siis veel keraamilist kassiprossi ja lapis lazuli ripatsit (ainult 2 leiukohta maailmas – Afganistan ja Baikal!) ja amulette ja veel mõni pudel seedriõli ja veel mõned pakid Ivantśaid ning siis veel seda ja seda ka.. Kohalik käsitöö on seal absoluutselt imeilus! Viimased laulud ja viimane parmupillimäng. Järgmisel hommikul ootas meid ees sõit Irkutskisse.

Baikali reis. 6. osa: Tutvume külaeluga

Järgmine päev oli meil vaba, et omal käel külaeluga tutvuda ja ringi jalutada. Huźiri küla on suur, Eesti mõistes pigem alev – kui kogu Olhoni saare püsielanikkond on umbes 1500 inimest, siis Huźiris elab neist 1200.

Külapildis on laiade tolmuste tanumate ääres kõrvuti vene palktared burjaatide ja mongolite jurtadega. Lisaks inimestele patseerivad seal lehmad ja koerad, kes tunduvad olevat üsna iseenda omad. Just nagu saarel stepis kappavad metsikud hobused, kes on samuti iseenda hooleks jäetud ning peavad ka talvel endale lume alt toitu välja kaapima. Sest eks seda teevad ju metsloomadki.

Alustasime on külatiiru Śamanka kalju lähedalt, kus seekord istus ka üks śamaan. Ta nikerdas ja müüs seal puust amulette ja muid kujukesi. Küsisin temalt, millist amuletti ta võiks soovitada C.-le, kellel endal tundus olevat keeruline sealt midagi välja valida. Śamaani vastus oli aga huvitav – ta ütles, et kui tõesti tahta end tumedate jõudude eest kaitsta, ei maksa lootma jääda talismanidele, vaid tuleks minna üle toortoidule! Sest toortoidul inimene tõstab oma sageduse nii kõrgele, et ükski negatiivne jõud ei saa teda sealt kätte, nende lainepikkused lihtsalt ei kattu.

Proovisime uurida ka selle kohta, kuskohas toimub samal päeval śamaanide ülemaailmne kokkutulek, aga ta ei teadnud. Arvas, et ilmselt laevade surnuaia juures, aga kui me sealt nii päeval kui ka õhtul mööda läksime, siis kedagi śamaanisarnast me seal ei näinud.

Piki järvekallast lõuna poole liikudes jõudsime varsti küla ainsa kirikuni. Huvitav on see, et kui tavaliselt on kirikud ehitatud ikka pigem kuhugi kõrgemale, väljapaistvale kohale, siis see pisike kirik oli oru põhjas. Kõrgelt kaldalt sinnapoole vaadates paistis välja ainult üks sibulkuppel, mis kasvas välja justkui maa seest. Kirik oli saarele ehitatud üsna hiljuti, vähem kui sada aastat tagasi ja puhtalt erainitsiatiivil – enamus ehitusele kulunud rahast tuli ühelt naiselt. See näitab hästi, kui võõras on ristiusk sellel saarel, kus läbi ajaloo on valitsenud śamanism kõrvuti budismiga.

C. märkas ka, et kiriku ette pargitud Uazikul oli põnev numbrimärk. 🙂 Mulle meeldib see alumine foto ka sellepärast, et jääb mulje, nagu oleks autokatusel sireeni kohal kirikukellad. 🙂

Kiriku vastas on selline väga kaasaegne lastemänguväljak, vist kõige modernsem ehitus kogu saarel:

 

Piki kallast edasi minnes jõudsime sadamasse ja kohe selle kõrval olevasse laevade surnuaeda. Kunagi oli sadamas olnud ka kalatööstus, mis andis tööd paljudele saareelanikele. Selle hooned on nüüd lagunenud ja räämas, kuid oli näha, et mingi uus hingamine on sinna tekkimas. Kaks meest tegelesid usinasti lammutustöödega, nii et väga võimalik, et paari aasta pärast on see koht juba hoopis teine.

 

 

 

Sadama väravate ees tegime ka oma ainukese grupipildi selle osaga seltskonnast, kellega selle jalutuskäigu ette võtsime.

Edasi jätkus tee mööda küla peatänavat, siia-sinna sisse põigates. Apteek oli populaarne koht, kust paljud käisid oma kõhuhädadele leevendust otsimas. Tundus nimelt, et Baikali puhas vesi oli enamikul meist sisemise tasakaalu paigast ära löönud. Kui te peaksite kunagi sama probleemi ees seisma, siis vihjeks, et C. puhul aitas hästi seedriõli, mis sobib vist üldse kõigi maailma hädade raviks ja leevenduseks.

Koolimaja:

Kooli juures oli ka koduloomuuseum, mille väljapaneku oli kokku kogunud sama kooli kunagine õpetaja Nikolai Revjakin oma õpilastega. Seal oli kõike – kivistisi, topiseid, tarberiistu, śamaani töövahendeid, kuni jurtani välja. Kusjuures meiega samal ajal sattus muuseumi külastama üks burjaadi naine, kelle sõnul oli jurta üles ehitatud valesti – seal ei olnud eraldi naiste- ja meestetsooni, ometigi ei tulevat kõne allagi, et naine võiks jalga meeste poolele tõsta.

Pärastlõunal matkas enamik meie grupist külast paari kilomeetri kaugusel ühe väiksema mäe tipus olevale vaateplatvormile. Ligi 30-kraadises lauspäikeses ei tundunud see mulle aga kuigi ahvatlev tegevus, seega läksime hoopis külatagusesse liivaranda ujuma. Baikali järv on muidu ka suviti üsna jäise temperatuuriga, kuna loendamatul hulgal veealuseid allikaid toovad temasse pidevalt külma vett. Meie aga sattusime sinna keset kuumalainet, mille tulemusel polnud kohalike sõnul Baikal viimased kümme aastat nii sooja veega olnud. Tõesti, isegi minu jaoks oli täiesti ok kolm korda ujumas käia, kuigi ma tegelikult olen suur külmavares ja Eestis ei lähe merre sugugi mitte igal aastal.

Baikali vesi on tõesti ääretult puhas, ükskõik kui sügavale minna, põhi paistab ikka selgelt kätte. Ja sügavaks läheb seal muidugi suhteliselt kiiresti.

Õhtul läksime, nagu ikka, Śamanka kaljule päikeseloojangut vaatama. Kui päike tõuseb otse järvest, siis loojub ta vastaskalda mägedesse.

Sel korral oli mäe otsas ka üks trummar, kes täiskuu all ekstaatiliselt trummi tagus.

Mitmel põhjusel oli see üks neid õhtuid, mis ei lähe kindlasti iialgi meelest.

Baikali reis. 5. osa: Ringreis mööda pühasid kaljusid

Nagu öeldud, oli meil esimesel päeval kavas sõit Uazikutel mööda saare põhjapoolseid alasid. Praegu mõtlen, et meil ikka ilmaga vedas hirmsasti  – kõik see nädal aega oli pilvitu taevas ja sooja ligi 30 kraadi. Kui oleksime sattunud vihmaperioodil, oleksid pooled teed ilmselt läbipääsmatuks muutunud ja meil oleks nii mõnigi ilus koht nägemata jäänud.

Erinevalt meid saarele toonud maffioosodest äratas meie Uaziku juhi välimus kohe usaldust. Ronisin autosse üsna kerge südamega, sest tundus, et seekord kihutamiseks ei lähe. 🙂 Juht oli meremehesärgis kõhn vanem mees, kes pidi meile ise lõunaks lõkkel ka kalasuppi keetma. Selle jaoks võttis ta poe juurest kaasa kotitäie värskeid omuleid.

Sõitsime mööda saart ringi ning tegime ca pooletunniseid peatusi ilusate vaadetega kohtade ja pühade kaljude juures. Igas kohas püüdis juht meile ka natuke giidi eest olla ja mõne sõnaga kohta tutvustada, enne kui kõik bussist välja pudenesid.

Peale Śamanka on Olhoni saarel pühasid kaljusid teisigi ja kõik need on seotud śamaanidega. Olhon on nimelt saar, kus śamaanlus kui selline üldse kunagi sündis ja alguse sai. Śamaanide kodusaar. Kusjuures huvitava kokkusattumusena toimus saarel just meie sealolemise ajal, 5. augustil,  śamaanide ülemaailmne kokkutulek. Meie grupis proovis nii mõnigi selle asukoha jälgi ajada, küsisin ka mina seda Śamanka juures istuva śamaani käest, aga saladuseks see jäigi. Igal juhul oli tol õhtul taevas väga huvitavaid pilvi näha..

Aga tagasi meie reisi juurde. Esimese peatuse tegime kaljuserval, kust avanes väga ilus vaade Baikalile. Teisel kaldal asuvatest mägedest on üks nn Baikali Nägu – vanamees, kelle habe ulatub järvevette. Alumisel fotol on muu hulgas ka see mäenägu näha – keskel, puuoksast vasakul:

Väiksemat vees olevat laidu kutsutakse krokodilliks. 🙂

Teine peatus oli Kolme Venna kalju juures, kes legendi kohaselt olid śamaani pojad, kelle śamaan muutis algul kotkasteks ja siis sõnakuulmatuse eest kivideks. Ühe versiooni kohaselt selle eest, et nad sõid surnud loomade liha.

Alumisel pildil kaugusest paistev kalju on aga legendi järgi kiviks muudetud naine, kellel śamaan käskis kivina püsida seni, kuni maailmas leidub veel kurjust ja isekust. Tundub, et tal tuleb veel omajagu oodata.

Kuju tõttu kutsutakse seda kaljut ka Hundihambaks:

Selle kalju otsas käisime ise jalgsi ca tund aega, sel ajal kui meie autojuhid meile lõkkel suppi keetsid. 🙂

Tippu andis päris korralikult ronida, aga vaated, mis avanesid, olid muidugi imelised. Kuna tegemist oli saare põhjapoolse servaga, ei olnud Baikali teist kallast näha:

Lõunapaus:

 

Pärastlõunal jätkus meie reis Armastusekalju juurde, mille kaheharuline tipp meenutavat sünnitava naise põlvi ning kuhu ronimine pidavat aitama nii armu- kui ka viljakuse probleemide korral. Vasakpoolne tipp kannab endas mees- ja parempoolne naisenergiat.

 

Päris kõhe oli seal üleval seistes alla vaadata, sest mitte mingeid piirdeid, võresid ega julgestusköisi sinna loomulikult paigaldatud ei ole. Alla kukkudes oleks vabalangemine maailma sügavaima järve põhja. 🙂

Viimase peatuse tegime ühes rannas, kus soovijatel oli võimalik ujuma minna. Varasemad peatused olid ju enamuses kõik kõrgetel kaljudel, kust vette ei pääsenud. Enamiku jaoks oli vesi siiski liiga jäine, aga jalgupidi solberdada kannatas küll. Samuti võis seal soovi korral ratsutada nende hobustega, mida mõned meie grupist ka tegid.

Suurem seltskond uudistas küll Tiibeti helisevate kausside müügileti juures ning päris mitmed tegid mongoollasega ka kaupa. Eks meiegi, kuigi üks kauss on meil kodus juba olemas. Edaspidi kostus õhtuti hotellitubadest kausside helistamist, millele sekundeeris parmupilli hääl.:)

Kella viie paiku õhtul võtsime suuna kodu poole. Olime väsinud, aga õnnelikud, sobiks öelda selle päeva kokkuvõtteks. 😀

Vaprad Uazikud koduteel:

Baikali reis. 4. osa: Nikita

Räägin nüüd natuke lähemalt meie majutusest Nikita juures, mis oli igati armas koht ja soovituslik igaühele, kes peaks sinnakanti sattuma.

Tegu oli küla servas, kohe Baikali kaldal asuva mitmest palktarest koosneva kompleksiga, kus iga maja oli oma nägu ja tegu ning kõik nurgatagused kunstipäraselt kaunistatud. Seejuures ei ole ehitustegevus seal veel sugugi lõppenud, järge on ootamas väike kinosaal ja kindlasti palju muudki, sest Nikita tundub olevat ettevõtlik mees. Ehitustöökoda oli neil puupilpaid ja mõnusat puidulõhna täis. 🙂 Mida iganes ka ehitada, tuleb see ju ilusa puupitsi ja -skulptuuridega kaunistada.

Meie tuba oli selle maja teisel korrusel. Toa ees oli mõnus avar rõdu, kus oli tore õhtuti istuda ja nautida vaadet üle küla:

Vaade rõdult täiskuuööl:

Ümmargune tare, kus asus retseptsioon, oli vist küla kõige kõrgema torniga, paistis igalt poolt hästi kätte:

Selles majas olid ülemisel korrusel meie hommiku- ja õhtusöögid, all aga sai tśillida terve päeva. Kuuldavasti oli see kogu küla ainuke koht, kust võis saada kvaliteetset kohvi ja prantsuse veine. 🙂 Igal pool mujal joodi teed, kohv oli suht tundmatu.

Spordisaal oli neil vist küll maailma kõige armsama väljanägemisega 🙂

Saalis olid mõned lauatenniselauad ja seda mitte juhuslikult, sest koha omanik Nikita on Venemaa 1986. aasta meister lauatennises!

Saun, mida oli võimalik tasu eest üürida. Meie grupp käis seal esimesel ja viimasel õhtul:

Kõikjale oli ilumeelega inimene teinud omanäolisi seinamaalinguid:’

või siis skulptuure käepärasest materjalist:

Majades oli vesi sees, st et oli vesiklosett ja sai käia duśi all. Need ruumid olid mitme toa peale ühised. Lisaks oli igas toas selline improviseeritud kraanikauss, kust vesi tuli ise tõsta ämbrist kopsikuga üles anumasse, kust see siis voolikus alla kanistrisse voolas. Keegi naljahammas oli veepaaki sobiva kleepsuga täiendanud. 🙂 Iga päev toodi ämbrisse uus vesi.

Hästi mõnusalt oli lahendatud toitlustamine. Maksime kohe alguses viie päeva eest inimese kohta ca 3000 rubla (mis teeb umbes 10 eurot päeva kohta) ning selle eest sai siis rootsi lauas süüa nõrkemiseni. Hommikuti olid erinev võileivamaterjal, kahte sorti putru ja pannkoogid, mida üks neiu leti taga väsimatult küpsetas, õhtuti aga mitut sorti sooja toitu (alati kindlasti kala ja mitu erinevat liha) pluss 4-5 erinevat toorsalatit & kartulisalatit. Magustoiduks koha peal küpsetatud plaadikoogid.

Toit oli väga kodune ja puhta maitsega – ei mingeid konservante ega lisaaineid.

Siin pildil on natuke näha ühte hommikusöögilauda, tagumises servas küpsetab neiu pannkooke.

C.-d pani imestama see, kuidas sealsed inimesed viitsivad iga väiksematki asja ilusti kujundada. Olgu see siis hoolikalt volditud salvrätikud laudadel, taldrikutele sätitud puuviljaviilud või maalingutega kaunistatud seinatahvlid, kõige puhul oli näha, et inimene oli ilu nimel spetsiaalselt aega võtnud 🙂 Ka pannkoogitüdruk, isegi siis, kui koogihuvilisi oli kogunenud juba paras järjekord, et tõstnud kunagi sulle pannkooki plärtsti taldrikule, vaid leidis ikka selle aja, et kook enne panni peal kunstipäraselt kokku voltida.

Baikali reis. 3. osa: Päikesetõusude ja -loojangute maagia

Järgmisel hommikul kell 5 ärkasin üles selle peale, et tegutsemisvalmis C. ennast fotoaparaadiga välja sättis. Eelmisel õhtul oli reisijuht meil soovitanud minna järve äärde vaatama nii päikesetõuse kui ka -loojanguid, mis pakuvad kindlasti maagilise kogemuse.

Et päikesetõusu kogu selle ilus imetleda, tulnuks kaldaäärsel kaljul olla juba kell 4.15. Selle jaoks oli C. küll juba hiljaks jäänud, sest väljas hakkas vaikselt valgemaks minema, aga nõiduslik aeg on nii varajane hommik sellegipoolest. Ma ise jäin esialgu tuppa, kuid poole tunni pärast sundis uudishimu mindki välja C.-d otsima. Sai selgeks ka see, et oma Belgia kõnekaardiga telefone ei ole mõtet Siberis kasutada – paarisõnaline kõne läks maksma 4 eurot. 😀

Meie tare kõrvalt algas selline laudtee, mis viis otse järveäärsetele kaljudele:

Järve äärde jõudes oli kohe paremat kätt üks Baikali kuulsamaid sümboleid, püha śamaanikalju Śamanka e. Mõs Burhan. Omal ajal oli sellele kaljule lubatud ronida ainult śamaanidel ja ega tänapäevalgi ole tavainimestel soovitav sellele kaljule tükkida. Mõni hulljulge või siis ebateadlik tegelane küll aeg-ajalt turnis seal, aga üldiselt oli näha, et Śamanka puutumatust austatakse ka tänapäeval.

 

Śamanka kõrgub järves ja selleni viib vaid kitsas kivine maariba, kuid kaldaäärsed kaljud selle läheduses on ideaalne vaateplatvorm ümbruse imetlemiseks. Ning milline vedamine, et see maagiline paik oli kohe meie elamise kõrval, vaevu mõneminutilise tee kaugusel. Muidugi veetsime seal kõik oma hommikud ja õhtud ning seal veedetud aeg oligi vast kogu reisi kvintessents.

Tee Śamanka juurde läks ülesmäge, selliste väravate vahelt läbi:

 

Kaldapealsetel kaljudel kõrgusid śamanistlikud/budistlikud stuupad, kuhu võis siduda kirjuid linte (igal värvil oma tähendus), visata münte või muud enda jaoks väärtuslikku, näiteks sigarette. Linte võis siduda ka kaldal kasvavate männipuude külge.

Panen siia allapoole nüüd valiku nendest fotodest, mida C. esimesel hommikul päikesetõusu jahtides seal tegi. Need on esimesed muljed kohast, mille puhul oli kohe esmasest hingetõmbest tunda, et tegu on täiesti erilise paigaga. Ning asi ei olnud mitte ainult õhu enneolematus puhtuses.

Üldiselt ei ole me oma varasematel reisidel fotokaamerat kaasa tassinud ning enamik reisipilte selles blogis on tehtud minu telefoniga. Baikali äärde oli aga kaamera kindel tulija ning C. sai seda kasutades nüüd kuninglikult lõbutseda. Tundub, et see varajane hommik avaldas talle suurt muljet, sest erineva nurga alt võetud kaadreid päiksetõusust on paras ports.

Meie küla Huźir:

Selleks ajaks olin mina ka välja jõudnud ja C. üles leidnud. Koos läksime śamaanipuu juurde, mis on ka üks põhilisi Baikali postkaardimotiive ja sidusime sinna mõned punased lindid. 🙂

Siis kohtusime ühe sõbraliku naisega, kes meile palju head soovis, ja ühe kassiga, kes oli ka väga sõbralik.

Muide, Siberi puhul oligi tähelepanuväärne see, kui sõbralikud ja lahked kõik olid! Mitte ainult inimesed, kes olid kõik muidugi headus ise, vaid ka kassid ja koerad, tänavatel vabalt jalutavad lehmad ning isegi putukad! Näiteks sääski ega puuke Olhonil üldse ei olegi, suured sipelgad olid aga sellised, et kui me matkal kalasuppi süües kogemata otse nende käiguradadele istusime, siis mitte ükski sipelgas ei hammustanud. 🙂 Selles piirkonnas valitseb śamanism ja see tähendab ju eelkõige loodusega kooskõlas elamist. Ning tundub, et kui inimesed on head, siis loodus ja loomad vastavad samaga.

Edasi läks meie päev nii, et pärast hommikusööki kogunesime kõik kell 9 kahe Uaziku juurde, et alustada tuuri saare põhjapoolsetes piirkondades. Tegelikult polnud keegi veel eelmise päeva hullumeelsest sõidust toibunud ja esiotsa piidlesime Uazikuid kerge kõheduse ja ehk isegi väikse kahtlusega, kas me üldse selleks uueks katsumuseks suutelised oleme.

Reaalsus aga üllatas meeldivalt! Meie Uazikud olid täitsa uued, eelmise aasta väljalase, koos kõigi turvavööde ja väga super vedrustusega. Nendega mööda saart sõita oli nagu turvahällis kiikuda. 🙂 Ehkki teeolud läksid põhjapoole jõudes aina kriitilisemaks ja kohati haigutasid radades pea mehekõrgused augud, vedas vapper hall saiapäts (venelased kutsuvad neid mikrobusse kuju tõttu “buhhankadeks”) meid igalt poolt vaevata edasi. Kohati tundus see meile kõigile täielik ime, eriti veel, kui aknast oli näha suuri välismaiseid dźiipe, mis sügavasse liiva kinni olid jäänud ja mida väikesed Uazikud siis välja sikutasid.

Igal juhul olime pärast seda sõitu vist kõik veendunud Uazikute-fännid ja need, kellel oli telefonis internet olemas, asusid uurima hindu ja Eestisse vedamise võimalusi. 🙂 Ka C. on nüüdsest täiesti veendunud, et üks väike 11-kohaline Uazik on täpselt see, mida meile Saaremaale vaja on.:)

Sellest Uazikute-tuurist räägin aga edasi järgmine kord, et seda postitust mitte liiga pikaks venitada.

Baikali reis. 2. osa: Saabume Olhonile

Maandusime Irkutskis kell 8 hommikul, mis Eesti aja järgi oli kell 3 öösel. Lennujaam oli üsna väike, pagasilinte oli minu meelest vist ainult üks. Saime kotid kätte ja kogunesime lennujaama ette ootama oma bussi, mis meid sihtkohta – Olhoni saarel asuvasse Huźiri külla – viiks. Sinna oli veel ca 300 km, kuid viimase jupi teeolusid arvestades kujunes see üle seitsmetunniseks katsumuseks.

Sõiduvahendid, mis peale tunniajalist ootamist viimaks ette veeresid, ei vastanud vist päris sellele, mida oma vaimusilmas ette kujutanud olime. Tegu oli kahe rohkelt päevi näinud mikrobussiga, üks Peugeot ja teine miskine tundmatu Korea firma SsangYong, kus uksed vaevu ees ja istmed sees püsisid ning mingitest turvavöödest ei olnud muidugi juttugi. Üheksast istmest toimis turvavöö meie bussis mingil määral vaid ühel toolil. Mahutasime siis ennast sinna kuidagi koos kohvritega. Kuna kõik olid unised, siis polnud eriti jaksu muret tunda. 🙂

Meie bussis pidid kolm vaprat istuma seljaga sõidusuunas. Sellisel positsioonil ilmnesid hiljem omad eelised, sest nii ei olnud neil võimalik näha, mis eespool tee peal toimub. 🙂 Õnneks ei läinud meil vaja ka prügikotte, mille reisifirma kaasa võtta oli palunud, sest algse plaani järgi pidid kohvrid reisima hoopis mikrobusside katusel.

Algas teekond Baikali järve äärde. Mägede vahel looklev tee oli mitmerealine ja esialgu üsna korraliku kattega, kuid nõlvadel serpentiinina keerutamise asemel kulges mõnikord pea püstloodis üles või alla. Tee ääres laiusid valdavalt lagedad stepid, siin-seal värviliste lintidega kaetud budistlikud stuupad ja pühakujud, mis vaheldusid seedri-ja männimetsadega kaetud mäenõlvadega. Inimasutustust oli näha suhteliselt vähe.

Meie SsangYongi juhiks oli kõhukas maffiosniku näoga mees, kes ilmselgelt oli lapsena unistanud ralliässa karjäärist. Tema jalg gaasipedaalil hoidis ühtlaselt liikumiskiiruseks 120 km/h, mistõttu tuli ette, et kaldusime ka vastassuunavööndisse. Õnneks oli liiklus üsna hõre. Selle sõidustiili juures ei oleks ilmselt ka turvavööd väga palju päästa saanud, nii et nende puudumine polnudki tegelikult traagiline. Teine vend Peugeot’ roolis püsis meil truult kannul, kuid nende omavaheline hierarhia oli selgelt paigas ning oli näha, et meie juht oli boss – temast mööda ei mindud.

Pärast magamata ööd lennukis olin mõelnud, et saan bussis silma looja lasta, aga selles olematu vedrustusega SsangYongis rappudes ei olnud esimeste tundide jooksul mingi uni muidugi mõeldavgi. Hiljem sai väsimus siiski enamusest võitu. See oli ka omamoodi eskapism, sest kuna reaalsus oli liiga hirmus, oli parem silmi kinni hoida. 😀 Meie vastas istuv vanahärra, kes on Eestis küllalt tuntud prominent ja reisile tulnud koos teismelise tütrepojaga, rääkis pärast, et enamik aega ta ei julgenud silmi lahti teha. Aeg-ajalt üles ärgates vaatas üle õla, et hull kihutab edasi, ja jäi jälle kiiresti magama. 😀 Mäletan, et mina ärkasin korraks üles hetkel, kui üks teine auto meist parasjagu paremalt poolt! suurel kiirusel möödasõitu sooritas.

Etteruttavalt olgu öeldud, et Irkutskisse tagasi tuli meil sõita samade meestega, aga siis oli nende uljust üksjagu kärbitud, kuna saarelesõidul oli Peugeot’ juht politsei poolt korra kinni peetud ja siis ei aidanud isegi altkäemaksu pakkumine.

Tegime ka ühe söögipeatuse kuskil in the middle of nowhere burjaatide söögikohas. Sealseid kartulipirukaid ei suutnud süüa isegi C. ja see juba ütleb nii mõndagi.

Viimaks jõudsime sadamasse, kust sai praamiga Olhoni saarele. Praamisõit toimib samamoodi nagu Saaremaale – üks praam on mõlemas suunas kogu aeg teel ja ülesõit kestab ca veerand tundi.

Pindaalalt on piklik Olhon küll kolm korda väiksem kui näiteks Saaremaa (vastavalt 730 km2 ja 2673 km2), kuid pikkust on saarel omajagu – üle 70 kilomeetri. Huźiri küla asub üsna saare keskpaigas, nii oli sinna sadamast veel 40 km sõitu. Iseenesest ei oleks see ju pikk vahemaa, kui saarel oleksid olemas mingidki sõidetavad teed. Neid seal aga põhimõtteliselt ei ole, st, ei ole midagi, mis meenutaks asfalti. On ainult tolmused muldteed, mis suuremas osas tugevalt rööbastesse sõidetud või lainetavalt ära täksitud või siis kaetud maa seest välja turritavate kivikildudega, mis meenutavad põllule külvatud lohehambaid.

Meie SsangYongi mees teatas kohe alguses, et nö peateel tema sõita ei kavatse, kuna seal raputab liialt, ja keeras meelekindlalt kõrvale steppi, kus risti-rästi looklesid kitsad omaloominguliselt sissesõidetud alternatiivrajad. Needki olid kõik üsna muhklikud ja kohati üllatasid hiiglaslike aukudega. Nagu me järgmisel päeval aru saime, on taolistel teedel suutelised probleemideta liikuma ainult vene Uazikud. Need lähevad mängeldes läbi ka kõige sügavamatest kraatritest ja pehmest liivast. Pole ime, et saare sadamas seisis neid reisijate ootel terve hall armaada, ühe reisikaaslase sõnul nagu “nahkhiirteparv”. 🙂

Meie juht ei olnud ka muidugi papist poiss ning uljalt risti-rästi üle liivaküngaste seigeldes hakkas viimaks meie küla paistma. Selleks ajaks oli kell juba neli õhtul ja meie juba üle 24 tunni (+5 tundi kellakeeramist) teel olnud. Kogu meie 20-liikmeline grupp oli parajalt läbi klopitud ja üpris teisenenud meeleseisundis, nagu śamaanisaarele kohane. Kuidagimoodi ukerdasime-valgusime oma bussiustest välja Nikita hoovile ning meid jagati majadesse laiali.

Põhimõtteliselt oli Nikita juures tegu kodumajutusega, aga praeguseks on ettevõtlik mees jõudnud oma koduhoovi püstitada rea eriilmelisi kahekorruselisi tarekesi, lisaks bistroo-söögisaali, sauna, spordimaja, valmimas on kinosaal jpm, nii et rohkem oli tegemist ikkagi terve majutuskompleksiga. Kirjutan sellest paigast pikemalt eraldi postituses. Meie grupp pudenes erinevate majade kahestesse tubadesse laiali. Uinusin voodisse heites silmapilkselt. Tunni aja pärast tuli ennast õhtusöögiks jälle üles ajada ja pärast seda käisin isegi korraks järve ääres, millest C. loobus. Vapramad läksid õhtul veel sauna, aga meie nägime sel ajal juba sügavat und.

See-eest oli ärkamine varajane. Kella 5 ajal hommikul ärkasin mina selle peale, et C. sättis ennast fotoaparaadiga õue. 🙂 Aga sellest juba järgmises postituses.