Keskpäeval ronisime bussi – seekord siis suurde bussi, kus sai soovi korral lausa üksinda kahesel istmel laiutada – ja sõitsime Baikali äärde tagasi.
Esimene sihtkoht oli Baikali muuseum Listvjanka külas. Tegime seal tiiru küll üpris põgusalt, aga tundus igati tore koht, kus Baikali kohta rohkem teada saada. Peamine eksponaat on neil allveelaeva simulatsioon. Sinna mahub korraga 25 inimest, siis uks suletakse ja laeva illuminaatoritest algab film, mis loob mulje, nagu laskuks laev Baikali järve põhja – 1637 m! Ekraanidelt on näha, mis järves vastaval sügavusel toimub: 100 meetri peal on elu muidugi veel vilgas, omulid ujuvad ringi ligi 300-400 m sügavusel, ka Baikali hüljes nerpa on suuteline nii sügavale sukelduma. Allpool jääb liikumine hõredaks, päris põhjas hõljuvad vaid teatud lagundavad mikroorganismid. Samal ajal kostab mikrofonidest allveelaeva meeskonna jutt ja korraldused, nii et tunne on nagu päris laevas.
Ühe osa muuseumist võtab enda alla akvaarium, kus elavad Baikali järves leiduvad liigid.
Muidugi omulid:
aga oli ka üks nerpa, kes nägi välja nagu torpeedo ja ujus torpeedokiirusel. Temast oli natuke kahju, et ta peab seal vangistuses olema.
Muuseumist tulles oli lõunaaeg käes ja selleks oli giid meile broneerinud söögikoha sealsamas lähedal.
Vähem kui 10 euro eest inimese kohta saime värskest salatist eelroa, tulel grillitud liha riisiga ja magustoidu. Lisaks piiramatult morssi ja teed. Kõik oli hirmus maitsev!
Eriti tahaks esile tõsta magustoitu, mida olen nüüd paar korda ka kodus järele teinud. See on lihtne ja geniaalne – tuleb võtta külmutatud mustad sõstrad, segada need läbi lusikatäie kondenspiimaga ja peale puistada natuke seedermänniseemneid. Maitseb nagu maailma parim sorbett.
Edasi viis tee meid Taltsõ vabaõhumuuseumisse Angara kaldal. See sarnanes väga meie Rocca al Mares asuvale muuseumile, kus me huvitava kokkusattumusena just sel suvel käinud olime. Mõned hooned, näiteks see külakool ja õpetaja eluruumid, olid päris üks-ühele välja kukkunud.
Kasakate kindlused olid muidugi midagi erilist. Selliseid kindlusi ehitasid kasakad siis, kui nad end burjaatide aladele sisse seadsid ja seal maksu koguma hakkasid.
Ühes tornis olid sees 2 kostümeeritud kasakat, kes meie sisenedes kohe laulu lahti lõid. Uljalt kandsid nad ette 3 lugu, mis kõlasid täitsa vahvasti. Seejärel kutsusid nad ostma oma heliplaati, mille tulu läks muuseumi ehitustööde toetuseks. Nii mõnigi meie grupist selle plaadi ka ostis.
Meile, kes me just olime tulnud Huźiri külast, jättis vabaõhumuuseum muidugi täiesti koduse ja igapäevase mulje. Ka muuseumis olid vene tared ja burjaatide/mongolite jurtad sõbralikult kõrvuti.
Taltsõ kohta tahaksin öelda veel seda, et seal müüdi ilusat ja väga hea hinnaga käsitööd ning seedermänniseemneid. Tegime seal oma parimad ostud.
Irkutskisse tagasi jõudes pani bussijuht meid üldsuse soovil maha turu juures. Seda hakati küll juba kinni panema, aga natuke ringi vaadata siiski jõudsime. Mulle meeldis väga näiteks mee-lett, kus erinevate lisanditega kreemjas mesi nägi välja nagu mõni kunstitarvete pood. Ostsime kaasa apelsini-, musta sõstra ja mustikamett.
Samuti oli äge see küpsiselett, mille kindlustustöid oleksid kadestanud ka kasakad ise. 🙂
Hotelli jalutades hakkas silma see, kui palju on maapind Irkutskis viimase saja-paarisaja aasta jooksul kerkinud, mille tõttu nii mõnigi kaunis puumaja oli alumise korruse akendega maa sisse vajunud.:
Ja hakkaski meie reis läbi saama. Järgmisel päeval oli äratus kell pool 4 hommikul, et poole kuuese lennukiga Moskva poole startida. Seal oli seekord ümberistumiseks ainult mõni tund ja juba pool 11 hommikul olime Tallinnas, kuna seekord tuli kella keerata 5 tundi tagasi.
Baikal jäi meist küll maha, aga nagu kirjutas reisikaaslane Monika, on igaühe hinges nüüd koht, kus Baikal on meiega alati. Keegi ei tule Baikali juurest tagasi sama inimesena, see ei ole lihtsalt võimalik. Ning kindlasti oleks enamik meist valmis sinna iga kell uuesti tagasi sõitma.
Nii et 2017. aasta on kujunenud järvede aastaks – kõigepealt imeline Bled Sloveenias, siis Peipsi ja nüüd Baikal.
Baikali reisist väljatulek võttis minu jaoks kindlasti vähemalt nädala. Ühest küljest ajavahe, mis läks üpris valutult, teisalt uuesti tsivilisatsiooni sobitumine. Õnneks ei pidanud pärast Baikalit kohe Brüsselisse sõitma või Tallinnasse jääma. Sõitsime samal päeval Kuressaarde ning see oli piisavalt pehme ja valutu maandumine.
Kodus ladusime kohvritest välja sellise hulga ehedat Siberi kraami. 🙂