Miniversum

Kõige toredam koht, kus me Budapestis käisime, oli vist Miniversum Andrassy tänaval. Läksime sinna ilma eriliste ootusteta, rohkem lihtsalt selleks, et külmalt ja tuuliselt tänavalt korraks sooja hüpata. Seda suurem oli üllatus, et 2-3 ruumis jätkus vaatamist mitmeks tunniks.

Sinna on ehitatud Ungari kuulsamate paikade miniatuursed maketid skaalas 1:100, mille juurde on paigutatud umbes sentimeetripikkused inimesed. Sõidavad ringi ka tillukesed rongid ja autod, mille liikumist saavad inimesed ise käivitada. Samuti saab ise tööle panna tuuleveskeid, purskkaevusid, elektivalgusteid jne. Kuna kogu maastik on nii detailirikas ja külluslik, võtab omajagu aega, et kõiki nüansse leida ja märgata ning ega ühe korraga kõike näha ilmselt polegi võimalik. Mulle meeldis, kuidas ungari lapsed seisid ja silmitsesid ühte kohta 5-10 minutit ning nihkusid siis tasapisi edasi. Kusjuures oli näha, et nad on Miniversumis juba ennegi käinud.

No näiteks kui paljud inimesed üldse jõuavad märgata alumisel pildil musta kassi rõduserval:

Sellise mikromaailma nikerdamine oli muidugi kolossaalne töö. Vaadake kasvõi seda päevalillepõldu alumisel pildil ja kujutage ette, et iga päevalill on seal umbes kahesentimeetrise traadi otsas:

Nende kodulehelt leidsin järgmised arvud: 5000 figuuri (enamasti inimesed, aga ka loomad ja näiteks ka paar ufot 🙂 ), 600 hoonet, 1300 meetrit raudteed ja 100 liikuvat rongi. 14 linna.

Linnade vahel on muidugi palju ka lihtsalt loodust. Ühte kõrvalisemasse kohta oligi maandunud ufode laev. 🙂

Kahjuks sattus see olema päev, kui C. fotoaparaat oli rivist väljas, nii et sain siia panna vaid oma telefoniga tehtud pilte. Mingi ettekujutuse need ehk siiski andsid.

Igal juhul soovitan soojalt igaühele, kes Budapesti satub! Viimases saalis on selline armas Väikse Printsi maailm – tema asteroid B-612 lamba ja roosiga ning kõik seitse planeeti, mida ta külastas.

Buda ja Pest

Natuke veel pilte Budapestist. Kuskil poole reisi peal kiilus C.-l kaameraobjektiiv kinni ja siis sain ainult mina oma telefoniga plõksida. Telefon on juba 4 aastat vana ega tee enam nii häid pilte kui alguses. Aga õnneks sai C. oma objektiivi lõpuks ikkagi uuesti töökorda.

Alustasime Budapestiga tutvust oma kodukaldal ehk siis Buda poolel, mis on Pestiga võrreldes märksa vaiksem ja rahulikum.  Suur osa Budast asub mäe otsas (Lossimägi) ja sealsed tänavad meenutavad natuke Toompead:

Kohe meie maja vastas oli mäenõlvale ehitatud selline huvitav sopiline maja. Ka seal on võimalik rentida külaliskortereid:

Buda peamine turismimagnet on Kalurite bastion, mille äärest avanevad ilusad vaated Doonaule ja Pestile. Kogu linn on seal nagu peo peal, Doonau vasakus servas paistab udu seest ka Margiti saar:

Sealsamas käisime ka vana-aasta õhtul ilutulestikku vaatamas. Ilutulestik iseenesest midagi väga erilist ei olnud, tundus, et ei riigi ega linna poolt midagi spetsiaalselt ei korraldata, olid ainult inimeste endi raketid. Aga tulevärki oli muidugi palju ja lasti seda igast ilmakaarest.

Huvitaval kombel ei olegi Kalurite bastion ajalooline ehitis, vaid rajatud suhteliselt hiljaaegu ja puhtesteetilistel kaalutlustel. Ja tõesti, tulemus on väga ilus ja sobitub ümbrusega ideaalselt. Alati on seal rohkelt turiste, kes käivad postkaardivaateid püüdmas.

Kalurite bastioni juures on Mattiase kirik imeliselt kirju katusega:

Peale Lossimäega tutvumist vallutasime samal päeval veel teisegi mäe Doonau vasakul kaldal – Gellerti. Muide, saksa keeles kannab see millegipärast Blocksbergi mäe nime. Ei ole küll andmeid, kas ka see on olnud nõidade kogunemispaik nagu nimekaim Saksamaal. 🙂

Sinna üles ikka andis rühkida, 235 meetrit, aga vaade oli muidugi nähtud vaeva väärt. Alumise pildi vasakus servas on näha, kui palju madalam on Lossimägi Gellertist.

Peale vana tsitadelli saab Gellerti mäel nautida nostalgilist sotsialistlikku monumentaalkunsti:

Alloleval pildil on sotsialistlik rammumees asunud võitlusse kapitalismi pahedega:

 

Buda poolele jääb ka Budapesti suurim kaubanduskeskus, millel nimeks Mammut.  See on selline uus ja kenake.

Laes rippusid loomad pea alaspidi:

Pestis on elutegevust rohkem ja kaubandus märksa elavam. Umbes nii, nagu ka Pariisis on Vasak ja Parem Kallas väga eriilmelised ja hoopis erineva vaibiga. Pestis on suur juudilinnaosa, mille sünagoog on Euroopa suurim ja maailmas suuruselt teine. Sissepääs maksab ca 13 eurot inimene, me ei hakanud sisse minema.

Pesti põhiline vaatamisväärsus on muidugi parlamendihoone, mida on samuti võimalik külastada. Sinna maksab pilet ainult ca 7 eurot ja õpilastele ca 3, aga juba hommikul olid kõik ekskursioonid välja müüdud. Neid tehakse iga päev eri keeltes 23 korda, 50 inimest grupis. Seega piirdusime väljastpoolt imetlemisega, mida ka väga pikalt teha ei kannatanud, sest tol hommikul oli nii tuuline, et äärepealt oleks meid mõlemaid Doonausse puhunud või siis vähemalt kõrvad pea küljest minema.

Parlamendi taga olev kuusk oli ääristatud selliste toredate vanakooli kelkudega.

Pesti kaugemas servas on ilus suur Varosliget ehk Linnapark. Selle sügavuses on muinasjutuline Vajdahunyadi loss, mis näeb välja, nagu tuleks otse kuskilt Harry Potteri filmist.

Kuna lossis asub praegu põllumajandusmuuseum, siis kasutasime juhust ja saime lossi ka sisse piiluda. See koosneb kahest väga eriilmelisest tiivast: gooti ja baroki tiib. Muuseum ise on selline mõnusalt tolmune ja ajale jalgu jäänud vanakooli väljapanek. Euroopas on sellised juba peaaegu kadunud kõik. Arvata võib, et ega sellelgi seal pikka pidu ei ole, kuna Budapestis on käimas mingi suur muuseumide renoveerimise kampaania – praegu on terve rida muuseume  renoveerimistöödeks mitmeks aastaks suletud. Aga jah, allpool pildil siis sarvede kollektsioon lossi gootitiivas.:)

Lossi taga oli hiigelsuur liuväli ja see oli ka ainuke koht, kus me Budapestis lund nägime:

Pargist leidsime ka põneva anonüümse suurmehe kuju:

Peale Buda ja Pesti on veel ka Margiti saar, mis on üpris hiiglaslik maalahmakas keset Doonaud. Saare nimi tuleneb sellest, et 13. sajandil lubas kuningas Bela IV saata oma tütre Margiti saarele nunnakloostrisse, kui tal peaks õnnestuma mongolite poolt laastatud riik uuesti üles ehitada. Mongolid lahkusidki riigist ja 11-aastane Margit läks kloostrisse.

Suvel on seal saarel kindlasti väga vahva – kõik need Jaapani aiad ja rosaariumid ja laulvad purskkaevud. Talvisel perioodil on saar aga lagedavõitu ja jalutamiseks liiga suur. Tegime talle ikkagi ringi peale, et natuke loodust nuusutada.

Väga toreda elamuse saime Miniversumi külastamisest. See oli selline mikroinimeste mikromaailm. Aga kuna pildimaterjali on selle kohta rohkem, tuleb selle kohta veel üks postitus.

 

Aastavahetus Budapestis

Olime Budapestis peaaegu terve nädala. Kuna tegu on nii suure ja võimsa linnaga, õieti lausa kahe eri linnaga Doonau kahel kaldal, siis ongi 5 tervet päeva kohapeal + 2 päeva sõiduks enam-vähem optimaalne aeg, et kõigele rahulikult tiir peale teha. Lühem reis tähendaks juba kiirustamist ja kompromisside tegemist. Algul oli mul plaanis sõita üheks päevaks ka Viini (tund aega rongiga) või Bratislavasse (kaks tundi rongiga), kuid tegelikult piisas Budapestist endast täielikult. Eks aastavahetus on ju reisimiseks ka natuke teistsugune aeg – 31. detsember ja 1. jaanuar ei ole just päevad, kus pikem rongisõit ette võtta.

Enne reisi ei teadnud ma ei Budapestist ega Ungarist eriti midagi. Ootused seetõttu väga suured ei olnud ja see on alati hea lähtepunkt, kus positiivsed üllatused on kerged tulema. Ja Budapestil tõesti oli, millega üllatada. Ilus, suursugune ja väga sõbralik linn. Hinnatase märksa soodsam kui Brüsselis ja ehk nüüd juba ka Eestis, eriti, mis puudutab toidumaailma.

Üürisime 2-toalise väikse aiaga korteri Buda linnaosas, mäe jalamil. Buda on märksa mägisem, vaiksem ja rahulikum kui Doonau paremal kaldal laiuv Pest. Buda mägi pole just kõige tavalisem mägi – selle sees on labürindid, mida saab külastada, ning sõja ajal oli mäesügavuses ka haigla, mis praegu on muudetud muuseumiks (Hospidal in the Rock). Selle mäe nõlval elades olid nii minul kui ka C.-l igal öösel väga huvitavad unenäod. 🙂

Budapest on tõeline gurmaanide paradiis. Väga palju on heade hindadega söögikohti ning kuhu iganes me ka sisse ei astunud, oli elamus garanteeritud. Esimesel õhtul käisime pardilihale spetsialiseerunud Kacksa‘s, kus alates kella 19st pakuvad pianist ja viiuldaja ka elavat muusikat. See oli selline väljapeetud koht, meenutas pisut Tśaikovskit Tallinnas. Kaunilt serveeritud toidud ja ülipüüdlik teenindus.

Teise õhtu valik oli Kacksa sumedast stiilist väga erinev, sest siis otsisime internetist leitud soovituse põhjal üles Trofea Grilli. Soovitaja elas ise Budapestis ja ütles, et see on kõigi ta ungarlastest sõprade lemmikkoht.  Tõepoolest, kuna kõik 3 Trofea Grilli restorani asuvad kesklinnast kaugemal, siis võib arvata, et turistid sinna just tihti ei satu ning tegu on pigem kohalike inimeste söögikohaga. Kui meie sinna õhtul kella 8 paiku jõudsime, olid  kõik ruumid rahvast pilgeni täis. Kusjuures peale ungari keele tõesti teisi keeli kuulda ei olnud. Põhimõte on seal lihtne – sissepääs maksab kindla summa ning siis võib süüa nii palju, kui vähegi jaksu on. Valikus oli buffet kümnekonna külma salati, kümnekonna sooja pajaroa ning 4-5 supiga. Lisaks oli suur valik marinaadis tooreid lihalõike ja toorest kala & mereande + köögivilju, mida sai enda taldrikule tõsta ja sealsamas grillmeistritel lasta ära grillida. Sushidele oli eraldi lett. No ja siis muidugi palju erinevaid kooke & jäätist ning maailma parim tiramisu. Kõik see kokku oli kolossaalne toiduorgia, mis jättis väga kustumatu elamuse. Absoluutselt kõik proovitud toidud olid väga head, eheda & naturaalse maitsega.  Kusjuures, kui me muidu Budapestis ülekaalulisi inimesi peaaegu ei näinudki, siis Torfea Grillis oli iga teine keskmise ameeriklase mõõtu. 🙂 Aeg-ajalt kustutati saalis kõik tuled, kõlaritest kostus laul ning saali marssisid teenindajad põlevate küünaldega tordid käes. Tundus, et see koht oli sünnipäevaliste seas populaarne, sest sel õhtul toodi neid torte saali vähemalt 6-7 tükki. Kogu see lõbu läks meile maksma ca 20 eurot inimese kohta, joogid sealhulgas. Kusjuures hõõgveini sai endale tünnist kulbiga tee peale kaasa ammutada veel ukse tagagi.

Kolmas söögikoht, millest rääkida tahaks, on Mazel Tov juutide linnaosas. See piirkond oli muidu pigem selline käestlastud ja lagunev, seetõttu oli sealt nii modernse tööstusdisainiga söögikoha leidmine isegi natuke üllatav. C. fännabki just sellist sisekujundust ja nende taimsed toidud olid ka suurepärased, nii et see koht oli igati täistabamus. Eriti võib soovitada sealset Jerusalemma juustukooki.

Kohvikutest võiks soovitada Ruszwurmi Buda mäel, sest sealne firmakook Ruszwurm oli tõesti midagi üsnagi enneolematut. Aga see pika ajalooga tilluke koht on ära mainitud vist küll kõikides turismibroźüürides ja seetõttu pidevalt rahvast täis. Istekoha leidmiseks tuleb seal seetõttu enamasti oodata ja see ei ole tore.  Ostke firmakook parem karbiga kaasa ja sööge seda kohviku taga mäeserval.

Ungarist ei saa muidugi lahkuda ilma guljaśśi proovimata. Meie tegime seda kohe esimesel õhtul jõuluturul. Suppi serveeriti selliste hiidkuklite seest, kus see siis vaikselt saiasisusse imbus ja sellega koos püdela massi moodustas. Lekkima õnneks midagi ei hakanud.

Budapesti jõuluturg oli üks armsamaid, mida seni nähtud. Hõivates üsna suure maa-ala St Stefani katedraali ümber ja Erzsebeti väljakul, oli seal kõigile piisavalt ja õdusalt ruumi. Müüdi käsitööd, hõõgveini ja igasugu sooja toitu. Igal täis- ja pooltunnil näidati katedraali fassaadil 3D valgusetendust, mille jälgimiseks sai müügiputkadest ka 3D prillid soetada. Käisime seal turul pea igal õhtul ning meeleolu oli seal alati rõõmus ja rahulik. Mida kahjuks ei saa enam öelda Lääne-Euroopa linnade jõuluturgude kohta. Eelmisel aastal Ljubljanas ja Zagrebis olid ka väga armsad jõuluturud, Budapesti oma oli nendega võrreldav, aga ruumi ja inimeste suhtarv oli Budapestis ilmselt kõige optimaalsem.

Vaateakendel torkas silma, et palju oli kasutatud põrsast õnnetoova sümbolina. Esimese vabariigi ajal oli põrsas ka Eestis väga levinud jõulukaardimotiiv, kuna sümboliseeris rikkust ja õnne. Nüüd pole selliseid kaarte ei Eestis ega Belgias silma hakanud, Ungari on aga ilmselt rohkem Saksa kultuuriruumis. Vana-aasta õhtul müüdi ka selliseid õnnetoovaid martsipanikooke:

Vana-aasta viimasel päeval võtsime eeskuju Vene kultusfilmast “Hüva leili” ja otsustasime end uue aasta saabumiseks saunas puhtaks pesta. Budapestis on ca 125 termaalvee allikat (nii mõneski tuleb vesi maa seest välja 70 kraadi juures) ning loomulikult arvukalt igasuguseid spaasid ja veekeskuseid. Valisime neist välja üha vanima ja kuulsaima ehk et siis Gellerti. No mis ma oskan öelda – Saaremaa spaade vastu see ikka ei saa. 🙂 Ehkki termaalveega pole Eestis just hoobelda. Gellertis oli avatud ainult üks suur külma veega sisebassein ja 5 väiksemat termaalveebasseini, milles kõigis erinev temperatuur, vahemikus 30-40 kraadi. Välisbassein oli kahjuks kinni, ehk oleks see üldmuljet parandanud. Õhk oli jahe ja ujumismüts kohustuslik. 🙂

Seevastu 1. jaanuaril alustasime uut aastat kultuurselt ja käisime Vasarely muuseumis. Vasarely on üks C. lemmikuid, keda nad on koolis ka pikemalt käsitlenud. Aga isegi, kui Vasarely ei satu olema teie lemmikkunstnik, võiks seda muuseumi igati soovitada – paraja suurusega ja toredalt üles ehitatud. Annab ühe inimese arenguteest hea ülevaate.

Eriti muudesse muuseumidesse me seekord ei jõudnudki, sest paar tükki, kuhu muidu ehk minna oleks tahtnud (tehnika ja etnograafia) olid renoveerimiseks suletud.

(Jätkub 🙂