Natuke tordipilte

Blogisse kirjutama pole ma juba pikemat aega sattunud, aga kööki torte nikerdama ikka satun aeg-ajalt. 🙂 Suvel oli küll ka selle hobiga väike paus, aga nüüd sügisest jälle uue hooga – sel nädalavahetusel näiteks visplit peaaegu käest ära ei pannudki.

Eeskätt iseendale mälestuseks (aga ka tervituseks Mallele!) riputan nüüd valiku vahepealsest loomingust siiagi üles.

Kõigepealt üks väike mangotort heale kolleegile, kelle küll kogemata tegin viis aastat nooremaks. Ilmselt juhtus selline apsakas inertsist, kuna just enne olin valmis saanud suure napoleonitordi teise kolleegi abikaasale, mille peale sai kirja õige number. 🙂

Siis mango-śokolaaditort minu Ungari-Philipiini kuldklientidele, kes nimetavad seda torti legendaarseks ja universumi parimaks. 😀 Mesilast sooviti kaunistuseks seetõttu, et nende tütre hellitusnimi on Mezike, mis ungari keeles tähendavat mesimummi. 🙂

Veel üks neile tehtud tellimus baby-showeri peoks:

Eesti 100 tähistamine tõi kevadel muidugi väga palju koogisoove.

Näiteks need kolm suurt torti läksid C. kooli eesti keele õpetajatele, et nad saaksid pidupäeva puhul oma kolleege kostitada ja eesti maitseid tutvustada. Valikus siis kohupiima-vaarika, astelapajuvahu ning musta sõstra-śokolaadi.

Vaarikavahust tort:

Ja teinegi tort vaarikavahust, millele seekord seltsiks śokolaadivaht. Kujutab see teos siinset populaarset multifilmitegelast Barbe à Papa’d ehk siis tõlkes Suhkruvatti. 🙂

Järgmisele tordile sooviti kaunistuseks smailisid. Mul oligi kodus just selline jääkuubikute vorm. Nii et tegin smailid mangotarretisest. 🙂

See tort on vist kõige väiksem, mida ma tellimuse peale teinud olen – ainult kahele inimesele:

Elu esimese Red Velveti koogi pidin tegema tööpäev õhtul, kus olin peale Võrus peetud Uma Pido Tallinnas hommikul kell 4 üles tõusnud, et jõuda kell pool 7 väljuvale Brüsseli lennule ja sealt edasi tööle. Nii et see torditegu möödus justkui unes. 🙂 Värv oleks võinud tulla instensiivsem punane, aga mul ilmselt ei ole nii kangeid toiduvärve, kui Ameerikas kasutatakse. Aga ega värvi enne torti lahtilõikamist ei näegi.

Allpool on tegu – üllatus-üllatus – rabarberitordiga. Rabarberimoosi katab valge śokolaadiga tugevdatud kreem. Olevat olnud nii hea, et osad sööjad olid minestanud. 🙂

Metsateema on mulle teadagi väga südamelähedane. Nii et seda torti oli väga tore teha ja tulemusega jäin ka ise täiesti rahule. 🙂

Sügisel sai ka mu isiklik laps aasta vanemaks. Temale tuli selline valge karuga makroonitort. All on üks suur makroonitainast ketas, siis śokolaadi-võikreem ja vaarikavaht, mille sees musta sõstra tarretisest insert, peal mascarponekreem ja väikesed makroonid:

Kuna selle sõime ise ära, siis sain pildistada ka seestpoolt 😛

C. eesti keele õpetaja tellis oma sünnipäevaks aga kolmekilose astelpajutordi:

Kaks viimast torti läksid ühe pere lastele, sisuks śokolaadivaht ja vaarikavaht ning kaunistused vastavalt tüdrukute soovile:

Selleks korraks kõik. Järge on ootamas tellimused punase autoga ning pingviini, pandakaru ja ahviga. 🙂

Kooki ka

Väike galerii vahepeal valminud tortidest, mis veel blogisse jõudnud ei ole.

Selle porgandikoogi tegin suvel enda sünnipäevaks. Koosnes põhiliselt mandlijahust, kreeka pähklitest ja porganditest, vahele panin mascarponekreemi. 🙂

C. sünnipäeval oli 2 torti. Kõigepealt selline tilluke, millega ta hommikul üles laulsin ja millelt sai küünlad ära puhuda:

Ja siis selline pirakas, mis söödi sõpradega ära Escape-ruumis sünnipäeva tähistades.

Jah, lapsuke on juba 16! Panen siia tortide vahele ka rõõmsa sünnipäevaseltskonna (pildilt on puudu üks poiss, kes jäi hiljaks).

Mangotort on viimasel ajal üldse olnud kõige populaarsem valik, tõugates troonilt pikaajalise lemmiku – sidrunitordi. Kolleegi isa juubelitordi kaunistamisel kasutasin esmakordselt sellist vitraaźitehnikat. Śokolaad toimis raamina väga hästi, jäin tulemusega rahule:

Veel üks mangotort, seekord kahasse vaarikaga:

Soome 100. aastapäevaks teemakohane kohupiimatort Soome kolleegidele:

Taas üks jalgpalliteemaline tort Raffaello kommidega.

Üldiselt mu südametunnistus suhkrumassist kattega torte teha ei luba. 🙂 Liiga ebatervislik. Kui üldse mingit massiivset katet teha, siis olen eelistanud martsipani, kuigi ka seda pigem väldiksin.  Samas tuleb tunnistada, et tehniliselt on suhkrumassiga töötamine puhas lust ja rõõm. See on nii plastiline ja hästi vormitav materjal, et sisemine kunstnik saab vabalt möllata. Erinevalt martsipanist suhkrumass töö käigus ei mõrane ega kuiva.

Seega olen aeg-ajalt ka suhkrumassist midagi teinud, kui mõnel tellijal on huvitav mõte, mille teostamine tundub toreda ettevõtmisena. Nagu nüüdki. Leedulanna, kellele eelmisel aastal tegin pandakaru, mis ka siin blogis üleval on, tahtis sel aastal tütre sünnipäevaks ükssarvikut. Nikerdasin tordi valmis mulle saadetud foto järgi, sarve toorikuna kasutasin vahvlituutut. Sarve pakkisin siiski eraldi karbiga kaasa, et see transpordi ajal ümber ei vajuks. Nii et päris lõplikust tulemusest ma pilti teha ei saanudki, aga siin nad on, Ükssarvik ja tema sarv:

Viimast torti oli väga suur rõõm teha. Metsatort “Anastassia” raaamatusarja ainetel. 🙂

Kolleegilt sain fotosessiooni ajaks laenata ka sellise ägeda kasepuust aluse:

Väike koogigalerii

Kuna ma üldiselt blogin üpris harva, pole siia veel jõudnud viimase poole aasta koogid. Nii et siit nad siis tulevad.

Tore on see, et igal tordisoovijal on mingi oma huvitav mõte ja nägemus. Mõnikord kulub kogu tegevuskäigu lahtimõtlemise ja teostamise peale terve nädal. Näiteks selle tordi puhul, kus sooviti filmilindi kujulist torti koos popcorni topsikuga:

“Trollide” filmi teemalise tordi puhul kasutasin jälle C. abi ning lasin trolli temal valmis voolida. Tegin ühe trolli ise ka, aga tordi peale mõlemad ei mahtunud ja parem ongi, sest minu troll ei kukkunud just eriti loomutruu välja.

 

See Ämblikmehe tort ei ole vist ka veel blogisse jõudnud, vähemalt ei hakanud mulle kiirel läbivaatamisel silma. Selle puhul olin küll algul kindel, et ei suuda elu sees ühtegi Ämblikmeest valmis teha ja ostan lihtsalt vastava kujuga tordiküünla. Aga lõpuks kukkus täitsa ägedalt välja:

Kitsekujulise tordiga oli aga selline lugu, et selle tellis Eesti Selts näitetrupile, kes käis siin etendusega “Kummitarzan”. Kuna etenduses oli üheks läbivaks motiiviks üle kitse hüppamine, siis tuli neil mõte tellida kitsekujuline tort. See sündis koostöös kolleeg Erikuga, kes meisterdas valmis puust aluse:

Ühe teise kolleegi, Lya pensionilemineku auks valmis selline teos:

 

Siis üks tort kolleegi tütrele. Kellel on muide C.-ga samal päeval sünnipäev:

Vahel on mõni tort originaalselt lihtne – laps soovis sünnipäevaks Napoleoni. Tegin kreemi nii, et segasin keedukreemi hulka ka paki vahustatud vahukoort. Hiljem tuli emalt kommentaar, et kuigi ta ise pole üldse Napoleoni sõber, siis seda torti vohmis ta siiski mitu tükki. 🙂

Tort kevadisele sammuvõistlusele töö juures. Seekord vist meie osakond lausa võitis selle võistluse.

Mõnikord soovitakse lihtsalt ilusat torti. 🙂

Aga mõnikord tuleb ka veidraid tellimusi. Näiteks soovis üks leedulanna meie peamajast vikerkaarevärvilist torti mingile gay-peole. Õigemini kõigepealt tellis ta tordi ja siis paar päeva hiljem täpsustas, et kas saaks kujunduses ehk kasutada vikerkaarevärve. 😀 Noh, kõige lihtsam oli see lahendada lipukeste lisamisega.

Selle tordiga sain katsetda uusi tehnikaid:

Viimane tort sündis aga koostöös tellijaga. 🙂 Nimelt oli sünnipäevalapseks üle kahe meetri pikkune Belgia näitleja (kelle vanavanaonu oli muideks Jacques Brel) ning tema eestlannast sõber ja korterikaaslane tellis talle siis śokolaaditordi, millele ta ise minu köögis valge śokolaadiga kaunistuse peale joonistas. Belglased on ju teadagi suured koomiksisõbrad ja joonistus tuligi koomiksistiilis, kus tegelane oma jutumullis ütleb “M’enfin”, ehk et siin ma nüüd siis lõpuks tervenisti olen. 🙂

Koogigalerii

Vahepeal oli kirjutamises väike paus, sest eelmises blogis sai tasuta jagatav maht jälle täis ning polnud viitsimist hakata uurima, kuidas seda mahtu juurde saada. Lihtsam on uude kohta edasi kirjutada, sest päris nii ma vist enam ei oskagi, et üldse mitte kuskile enam oma koogipilte ja reisijuttu üles ei riputa.

Nii et siin ma siis jälle olen. 🙂

Alustuseks teen väikse kokkuvõtte nendest kookidest, mis blogisse veel jõudnud ei ole. Märtsikuu oli mul kindlasti selles vallas isiklik rekord, sest niisuguses koguses biskviiti pole ma küll kunagi varem vahtu löönud.

Kõigepealt tegin ühe Brüsseli Euroopa kooli õpetajatepeole 4 suurt vaarika-sefiiritorti ca 200 inimesele. Hommikul kell 8 asusin visplit keerutama ja õhtul kell 4 tõstsin viimase tordi karpi. Täistihe tööpäev! Õnneks polnud tellimus ülearu keeruline – 2 biskviidikihi vahel kohupiimavaht ja vaarikad, peal sefiir. Eesmärgiks oli teha tordid võimalikult soodsa hinnaga.

Siin on tordid veel katmata:

ja siin lõpptulemus:

Kohe samal nädalal oli Brüsselis Eesti Kooli õpetajate iga-aastane rahvusvaheline konverents, kus mul paluti püsti panna oma väike koogilett. Konverentsil pidi osalema ca 80 inimest, seega nikerdasin valmis kümmekond nimetust. Üle hulga aja sain katsetada mõnd Cordon Bleus õpitud kooki, mida tavaliste sünnipäevatortide puhul teha ei saa. Valikus olid sidruni- ja śokolaaditartaletid, Opéra, mangokook, vaarika-kohupiimarull, porgandi- toorjuustukook kreeka pähklitega, mustsõstravahuga śokolaadikook kahe erineva kattega ja lõhe-brokoli quiche. Mõne asja sai ka päev-paar varem valmis teha, sest samal hommikul alustades poleks ma kõike valmis jõudnudki.

Kodus nägi meie terrassilaud lõpuks välja selline:

Kõige selle toreduse vedamiseks kulus õige mitu tordikarpi ja koogikotti:

Ning siin ma  poseerin oma väljapanekuga juba peokohas:

Üldiselt läks hästi ja sain väga palju positiivset tagasisidet. Norrast tulnud õpetajad ütlesid, et Norras maksaks sama kvaliteediga kook vähemalt 6 eurot ja soovitasid hinda tõsta. 🙂

Nagu arvata võiski, said kõige esimestena kiiresti otsa nn Eesti maitsed – kohupiimarull ja porgandikook. Seevastu peen Prantsuse Opéra jäi suuresti alles ja mu kolleegidel oli esmaspäeval võimalus allesjäänud tükid nahka pista. 🙂

Siis tegin veel 2 suurt sidrunitorti NATOle, kus toimus 6 töötaja lahkumispidu. Nendest sidrunikookidest ei ole mul kahjuks eriti head foto, sest need said valmis hilja õhtul ja lambivalguses ikka õiget kaadrit ei saa. NATOst tuli samuti väga positiivne tagasiside, nii et ehk on mul võimalust neile ka edaspidi küpsetada.

 

Lisaks neile suurtele tellimustele olen teinud ridamisi ka väiksemaid asju, mis tuleks ajaloo tarbeks samuti blogisse talletada. Näiteks üks kook on jäänud siia panemata lausa eelmise aasta juulist – saagu see viga siis siinkohal parandatud. Tordi tellis minult oma sünnipäevaks meie osakonnajuhataja. Kuna tema sünnipäev langeb kokku Prantsusmaa rahvuspühaga ning parajasti toimus jalgpalli EMi finaalmäng Prantsusmaa osalemisel, tegin tordi sellise rahvaste sõpruse ja jalgpalli teemalise 🙂

Teine pidulik tort kolleegidele oli Eesti Vabariigi 99. aastapäevaks. Ääristuse jaoks sain inspiratsiooni rahvalikest tikanditest, kaunistasin aga valgest śokolaadist rukkilillede ja viljapeadega.

EV aastapäevapeol olid ka teised kolleegid ülimalt tublid ja kogu peolaud nägi lõpuks väga uhke välja. Ja eelkõige maitsev muidugi – koduküpsetatud leib, isetehtud pasteet, pisikesed porgandi-, kapsa- ja lihapirukad, no mida veel õnneks vaja!

Sünnipäevatorte on tellitud igasuguseid. Mõnikord tahetakse lihtsalt ilusat torti ja siis on mul kaunistamisel vabad käed – panen lilli-liblikaid ja marju-puuvilju, sekka mõned kiisud:

 

Teinekord tahetakse torti mingi konkreetse teemaga ja siis saab hakata juba mitu päeva ette nuputama, kuidas seda kujundust realiseerida – kas joonistada peale, voolida martsipanist, nikerdada śokolaadist… Alati on see hästi äge loominguline protsess.

Näiteks jalgpalli-tordile meisterdasin juba nädalajagu varem  valmis rafaello-kommidest pallid ja tempereeritud śokolaadist väravad. Lisaks on siin fotol ka valgest śokolaadist äärepits ühe teise tordi jaoks:

Jalgpallitort kukkus välja selline:

 

Lego Star Wars teema joonistasin läbi śablooni ja lisaks kasutasin lapstööjõudu ja lasin C.-l ühe teemakohase eluka voolida:

Ise voolisin samal ajal Lottet ja Brunot ühe teise tordi jaoks. Siin on kogu seltskond koos:

Ja siin valmis Lottetort:

Alumisel pildil olev śokolaaditort olevat töö juures ära söödud nii kiiresti, et sünnipäevalaps ise jäi oma tükist sootuks ilma. 🙂

Veel üks śokolaadikatsetus:

Mõned tordid olen teinud ka väljaspoole siinset Eesti kogukonda. Pandakaru tellis näiteks üks leedulanna:

Selle mangotordiga on aga tore lugu. Nimelt tellis meie majanaaber David minult eelmisel aastal oma sõbra naise sünnipäevaks mango-śokolaaditordi. Tort meeldis naisele nii väga, et sel aastal pöördus minu poole juba selle naise abikaasa ja kirjutas: Merle, you should know that my wife Gina keeps mentioning your cake from last year as the best she has ever tasted .

Seetõttu palus mees, kas ma saaksin teha täpselt samasuguse special cake’i tema naise sünnipäeva üllatuskingiks. Ma küll täpselt ei mäletanud enam, mis ma tookord sinna sisse panin, kuna ei teinud mingi kindla retsepti järgi, vaid improviseerisin Davidi märksõnu arvestades. Kihtideks olid vist Sacher-biskviit, konjaki-võikreem, krõbedik, ganache, mangovaht, mangotükkidega tarretis ja mangoglasuur. Seekordne tulemus oli selline:

Õnnestus vist päris hästi naise eelistusi tabada, sest nad saatsid mulle FBs tänutäheks sellise foto. Nii armas!

Ehkki kohe on käes lihavõttepühad, on mul veel jõulukookide pildidki blogisse panemata. Noh, parem hilja kui mitte kunagi – siin nad on, 3 jõulukooki, esimene neist meie keelejuristidele, teine minu kolleegidele ja kolmas koju.

Koju tegin prantslaste traditsioonilise jõulukoogi, nn jõuluhalu. Panin mandlibiskviidi täidiseks mustade sõstarde mousse’i, läbilõige oli selline:

Nüüd vist saidki jäädvustatud kõik tordid, millest on olnud mahti pilti teha. Mõnikord läheb pildistamine ka meelest või siis ei jää selleks enne tordi üleandmist lihtsalt aega.

Lõpetuseks veel üks mustsõstravahukook ja kookose-mangotort Jamaika. Esimese neist tegin kolleegidele vist sel puhul, et mul sai siin 10 aastat tööstaaźi täis.