Umapidolised

Maikuu viimasel päeval võtsime ette sõidu Eestisse, et saada osa võrokeste laulupeost Uma Pido. Mina pealtvaatajana, C. lauljana Euroopa eestlaste koori ridades.

Ehkki väljavaade ühe nädalavahetusega Brüsselist Võrus käia ning siis esmaspäeva varahommikuse lennuga otse tööle/kooli jõuda tõotas tulla omajagu pingeline, ei lubanud süda sellest imelisest sündmusest siiski kõrvale jääda, sest pildid-jutud eelmistest UmaPidodest olid selleks liiga mõjusad. Seekordne pidu, mis on toimunud iga kahe aasta tagant, oli järjekorras juba viies.

Eks mind ahvatles ka see, et ma polnud Võrus ligi 30 aastat käinud ning üle vaatamist vajasid nii Kubija spaa, Tamula järv kui ka legendaarne Katariina kohvik, mille kuulsus on juba ammu Võrust kaugemale ulatunud.

Meie reis ei alanud just üleliia sujuvalt, sest planeeritud südaöise maandumise asemel jäime Riiga toppama ja jõudsime Tallinnasse alles pool 3 hommikul. Siis mõned tunnikesed tukkumist Tatari tänava hostelis (mille sisekujundus, kui seda nii võiks nimetada, meenutas mõnd ulmefilmi maagiliste seente teemal) ja siis kella kaheksase bussiga Võrru, millele mul olid piletid juba netist ostetud. C. jäi muidugi bussis kohe magama, mul see nii hästi ei õnnestu.

Võrus oli imeline ilm ja Võru ise ka imeline. Katariina kohvik oli täpselt nii tore, kui ma arvanud olin. Sõime seljankat, fooliumis küpsetatud lõhe köögiviljadega, kuulsaid kohupiimataskuid, rabarberilimonaadi ja kohvi ning arve kahe peale oli umbes midagi kümne euro kanti. Aga maitsva toidu kõrval väärivad ülistussõnu eelkõige need imelised daamid, kes seda kohta peavad – harvanähtavalt helged ja kirkad inimesed.

Võrust Kubijale otsustasime minna jalgsi ning sattusime täitsa juhuslikult mööduma Kreutzwaldi majamuuseumist. Kui meil esialgu oli plaanis vaid korra hoovi kiigata, siis kohtumine muuseumitöötajatega viis selleni, et saime endale ligemale 2 tundi kestnud privaatse ja põneva tuuri Kreutzwaldi radadel. Täielik elamus! Olime sel päeval nende esimesed külastajad ja kuna lahkusime sealt õhtul viie paiku, siis ilmselt ka viimased.

Ma arvan, et kõigist Eesti muuseumitest on see Kreutzwaldi oma nüüd minu lemmik, kuna see oli nii ehe ja päris ja tõeline. Muu hulgas sai C. mängida Kreutzwaldi elutoas tema tütre tiibklaveril, mida muuseumitöötajad korrapäraselt häälestada lasevad ning mis kõlas väga omapäraselt, nagu klavessiin. Köögis oli Kreutzwaldil samasugune veepaagi-kraanikausi-süsteem, nagu olime näinud Siberis Nikita juures, aga tal ei olnud see muidugi mitte plastmassist vaid marmorist. Kapis aga samasugused “Old Luxemburgi” mustriga taldrikud, nagu Villeroy & Bochil siiamaani tootmises on. Aidas oli aga hundinahkne kasukas. 🙂 Ühes kõrvalhoones oli näitus tema raamatutest,  mis tõlgitud rohkem kui 50 keelde. Prantsuse keelde on “Kalevipoeg” tõlgitud kahel korral, kusjuures 30ndate tõlkes on pealkirjaks “Le Kalevipoeg”, mis viitab sellele, et  ega tõlkija vist väga hästi aru ei saanud, mida ta tõlkinud on. Antoine Chalvini 2004. aasta tõlkes on muidugi juba “Kalevipoeg”. Siis oli huvitav veel see, et osad keeled oli selle nime ära tõlkinud “The Son of Kalev”, “Kalevo sûnus” jne, enamik aga kasutas siiski Kalevipoega.

Võru linnas kohtab Navitrolla tegelasi.
Võru linnas kohtab Navitrolla tegelasi.

Kubija spaa on väga armas väike koht, kus lõõgastuda oli lihtne. 🙂 Erineva temperatuuriga väikesed istumisbasseinid ja üks suurem ujumiseks, mõned saunad ka. Tekkis tahtmine sinna veel teinekordki tagasi minna. Sest ega meil ju seekord ümbruskonna uudistamiseks aega ei jäänud. Järgmisel päeval käisime linnas kõigepealt Uma Pido laadal (kuusevõrse kali ja Metsavenna talu sõir!) ning siis algasid lauluväljakul proovid ja õhtul kontsert.

Kontsert oli muidugi imeline, alates juba sellest, et see Kubija lauluväljaku asukoht on väga muhe. Männimetsa all, nii et publiku hulgas olid koos nii puud kui inimesed. Karge puhas õhk, piisavalt pinke kõigile istumiseks. Kusjuures ma olin just ostnud laadalt kaasa suure kangastelgedel kootud sinise vaiba – sellega katsime ühe puupingi ära ja tegime olemise niimoodi veelgi mõnusamaks. Nüüd on meil Brüsselis põrandal vaip, mis on Võrus laulupeol käinud. 🙂

Kogu programm oli tervikuna väga õnnestunud. Laulud olid rõõmsad ja hoogsad, tantsunumbrid vaimukad, lavakujundus täienes järk-järgult iga laulu käigus – kõigepealt veeretati kohale heinapallid, siis kaeti tantsuplats heintega, toodi kohale puupakud, nende sisse pisteti kased, siis pandi üles pikk laud, sinna toodi lillepotid ja kõige lõpuks koogid-pirukad, mida siis laulukaare all seisjad pärast kontserti maitsta said. Ehe ja südamlik.

Muide, võro kiil on üks äraütlemata armas keel! Laadal oli võimalik mängida mõistatamismängu ning võru- ja eestikeelsed sõnu kokku sobitada. Kui enamasti oli  võimalik loogikat appi võtta (karvapluum – aprikoos, rehkendüsmassin – taskuarvuti, jutipulk – joonlaud jne), siis umbes kolmandiku puhul jäime jänni! Eelkõige just igasuguste uuema aja tehnikavidinate osas. No kes näiteks tuleks selle peale, et mikrofon on “tsäpekõrv”! Siit saab igaüks võrokiilsed sõnu õppida. 🙂

UmaPido FB lehel ilmus enne pidu väga tore pidulise meelespea, mis väärib blogis talletamist:

Hää Uma Pido küläline!

Oodami Sinno 2. juulil Võro Kubijalõ lämma süäme ja rõõmsa meelega.

Olõmi sõbraligu ja rehkendämi tõõnõtõõsõga.

Autoga tulõjil pallõmi rehkendä tuuga, et autit tulõ pall’o ja parkminõ ja pidoplatsi pääle jõudminõ või uma jao aigu võtta.

Ilosa pääva- ja vihmavar’o saava Uma Pido aigu kinäste Su vüürüse konksi otsan olla.

Su lemmikeläjäl om koton parõmb ja tä om tenolik, ku saa seo õdak umaette olla.

Klaasist pudõli hää külmä joogiga uutva Sinno päält pito koton külmäkapin, nii om meil kõigil ohotumb.

Sul tulõ mõtõ pidoplatsi pääl drooni linnuta, sis las tuu jääski mõttõs. Droonõ linnutaminõ om keeletü.

Lõpetuseks panen mõned fotod sealtsamast Uma Pido FB lehelt.

 

Kevadine paradiisisaar

Kuidagi juhtus nii, et sattusime kevadisel koolivaheajal tõelisele paradiisisaarele. See saar oli sinisinise taeva all üleni erk-heleroheline, sidistav-vidistav ja liiri-lõõritav, sumisev ja sahisev ning nurmenukulõhnaline.

Kui ma jaanuarikuus lennukipiletid broneerisin, mõtlesin pigem, kas mai alguses Saaremaale sõites on ilmad ikka juba piisavalt soojad, et kannatab kütmata majas magada. Tegelikult läks aga nii, et ehkki eelmisel nädalal oli veel öökülmi olnud, sattusime meie Saaremaal otsekui suure suve keskele. Kaskede, tammede ja sarapuude võrad läksid lausa silmnähtavalt iga päevaga aina rohelisemaks ja tihedamaks, muru, mis meie saabudes ulatus napilt pahkluuni, ulatus kolme päeva pärast juba poolde säärde. Päike soojendas nagu pöörane ning taevas püsis terve nädala vähimagi pilvetriibuta. Tundsin ennast väga õnnistatuna, et sain seda kevadise looduse vägevat vaatemängu otse esireast pärani silmi imetleda. Ühe nädalaga võitis loodus oma lopsakuses tagasi kõik selle, mida terve pika külma talve vaka all hoitud. Hästi ilus ja eriline aeg oli.

Lisaks Saaremaa maakodule jõudsime veel Koorti sõpru ja hobuseid vaatama, peesitasime paar päeva Grand Rose spaas (ei ole paraku üheski aspektis GOSpaga võrreldav) ning lõpuks saime veel täiesti plaanivälise puhkepäeva Tallinnas. Nimelt selgus esmaspäeva hommikul kell 5 lennujaama jõudes, et meie lend on tühistatud. Kuna esimesed vabad kohad olid alles järgmiseks hommikuks, paigutati meid portsu toiduvautśeritega Nordic hotelli Viru väljakul. Nii et veel üks lisapäev suvesoojas Eestis, mis oli tegelikult üpriski rõõmustav, ehkki mõni meist pidi koolist puuduma.

Söögikohtadest tahaks esile tõsta Alar Aksalu taktikepi all toimetavat GOSpa restorani, kus sõime vaimustava õhtusöögi, ning Parroti minibaari Tallinnas Vana-Posti tänaval, mille lopsakas sisekujundus ja uudne toidufilosoofia pakub kindlasti elamuse. Homaarimakroonid kalamarjaga ja kuuma kartuli pallikesed foie gras‘ga – eelroogadest seekord kaugemale ei jõudnudki, aga ükskord tahaks kindlasti proovida ka pinsettidega nende pearooga nokkida.

Siis oli tore veel Rataskaevu 16, kuhu saime sisse kolmandal katsel. Tundub, et vähemalt õhtusel ajal tuleks sinna kindlasti laud broneerida. Head toidud ja hubane atmosfäär, veetsime seal mõnusa tunni enne Tõnis Mägi kontserti Mustpeade majas. Hea oli ka Laia tänava veganrestoran, tõeline üllataja aga Monaco baar Nordic Hotel Forumis oma sooja kitsejuustusalatiga. Seevastu NOP, mis seni alati on positiivseid emotsioone pakkunud, valmistas seekord pettumuse. Ning kõvasti kiidetud Rösti kardemoni- ja kaneelisaiad olid minu meelest liiga magusad, ehkki näevad vahvad välja.

Ärasõidukurbust leevendas seekord tublisti see, et juba kahe nädala pärast sätime ennast samas suunas tagasi, et võtta osa Uma Pido laulupeost Võrumaal. 🙂

Eesti 100

Tahaksin ka siia blogisse jätta maha väikese märgi sellest, et äsja möödus sada aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Eesti ja eestlased on loomulikult olemas olnud juba tuhandeid aastaid. Selle kõrval tundub sada aastat vaid silmapilk ega oma kogu rahva pärandi seisukohalt ilmselt eriti suurt tähtsust. Ometi on 100 ilus ümmarguste nullidega number, mida on tore tähistada.

Brüsselis algas see Eesti-tähistamine tegelikult juba eelmisel suvel seoses Eesti eesistumisega ELi Nõukogus, nii et igasuguseid pidusid ja vastuvõtte on olnud juba omajagu. Muu hulgas korraldasime oktoobris oma majas Eesti-teemalise kunstinäituse “Variatsioonid maa ja vee piiril”, kus üks kahest ülesastunud kunstnikust oli minu Pariisis elav sõbranna Kaia. Selle näituse avamine läks ajalukku ülimalt uhke pidulauaga, mis mainiti ära isegi kohalkäinud Aktuaalses Kaameras. 🙂 Kõik mu kolleegid kokkasid ja küpsetasid hämmastavas õhinas ja üksmeeles ning mina tegin lauakaunistuseks oma aia lagedaks pea kõigist sõnajalgadest ja metsmaasikalehtedest. See laud tuli meil välja nii Eesti kui üldse olla saab ning moodustas kunstnike töödega väga võluva terviku 🙂

Talvel sain mina veel teistki korda telepurki – seekord oma kookidega, mida müüsin Schumani platsil korraldatud Eesti simmanil ja käsitöölaadal. Valikus olid vaarikatäidisega kohupiimarullbiskviit ning śokolaadi- ja astelpajuvõidega tartaletid ning see oli päris esimene kord, kui ma oma küpsetistega avalikkuses üles astusin. Oli tore kogemus, ma loodan, et elu toob veel mõne sellise võimaluse.

Samuti sain anda oma väikese panuse Eesti heaks sellega, et koostasin ja tõlkisin meie maja sööklas (kus käib iga päev söömas ca 2000 inimest) Eesti toidu päeva jaoks retseptid ja organiseerisin kaunistused. Valikus oli hernesupp, heeringas hapukoorega, kartulisalat, kapsarullid, rullbiskviit marjadega ja kamavaht. Kokad said oma ülesandega seekord suurepäraselt hakkama ning kõigel oli pöörane menu! Juba pool tundi peale sööklauste avamist olid Eesti toidud otsas. Muudes lettides pakuti õnneks ikka muid asju ka, nii et tühja kõhuga keegi ei jäänud.

Aga tulles nüüd tagasi Eesti 100 juurde, siis lisaks väga tihedale Eesti kultuuriprogrammile, mida Belgias on sellega seoses pakutud (äsja lõppes näiteks Arvo Pärdi nädal), oli kohaliku kogukonna jaoks muidugi suursündmus see, et üle kümne aasta riietati Pissiv Poiss jälle Eesti(pärastesse) rahvariietesse. Sel puhul käisid paljud ka kohapeal, meie nende hulgas. Me polnud Brüsseli vanalinnas vist juba paar aastat käinud, sest ega sinna ju oma igapäevaelu elades ei satugi. Raekoja platsis torkasid silma suured hiinapärased kaunistused, mis olid sinna püstitatud ilmselt seoses Hiina kalendri uusaastapidustustega.

Pissiva Poisi ees oli massiliselt eestlasi, kes kõik koos poisiga pilti tegid. 🙂

Siis läksime koju ja katsime piduliku laua. C. tegeles kaunistustega ja mina kokkasin. Päeva erilisust arvestades läks lõpuks käiku väike purk murakamoosi, mille olin suvel keetnud topsitäiest murakatest, mille mu Saaremaa üüriline mulle Soomest toonud oli. Murakas on minu meelest nii maagilise ja küllusliku maitsega, et mingeid imetrikke temaga tegema ei peagi – segasin lihtsalt paisutatud źelatiini ja vahukoorega ning valasin mandlibiskviidist põhjale. Lihtsuses peitub võlu – kindlasti üks paremaid kooke, mida ma teinud olen. 🙂

Siis vaatasime poole silmaga EV100 otseülekannet ja pärast seda Avatari filmi. 🙂

Muidugi oli EV100 minu jaoks ka paras tordimaraton – kokku tegin kolme päeva jooksul seitse torti. 🙂 Neist kolm suurt ehk kokku kümme kilo torti läks C. kooli eesti keele õpetajatele, kes tahtsid oma kahtsadat kolleegi riigi juubeli puhul eesti maitsetega kostitada. Nendeks maitseteks said siis kohupiima ja vaarikatega sefiiritort, mustade sõstardega śokolaaditort ja astelpajuvahutort.

Tagasiside tuli koolist ülimalt positiivne, tordid olevat olnud päeva nael ja kõik õpetajad lummatud. Ning küsivat nüüd minu kontakte, nii et ehk saan edaspidi veel mõnele C. õpetajale kooki küpsetada. 🙂 Väga tore oli ka see, et eesti keele õpetaja kinkis mulle “Eesti saja tordi” raamatu. Mul oli see nagunii plaanis Eestisse tulles osta ning sellised tähelepanuavaldused teevad südame soojaks. 🙂

Alloleva tordi puhul pean aga jälle tänama C.-d, kes oli nõus õhtul kell 11 hakkama Lotte kuju voolima, nii et mul jäi üle see hommikul vaid toiduvärviga viimistleda. 🙂

Palju õnne, Eesti, järgmisteks sadadeks!

 

 

Suvenostalgia

Seda aastat ongi veel alles ainult üsna lühike jupp. Brüsselis on kõikjal juba jõulukaunistused väljas, ehkki õues on endiselt kümne kraadi ringis sooja ja aedades õitsevad veel üksikud julged roosid.

Viimane aeg on teha blogis väike nostalgiline tagasivaade möödunud suvele, enne kui hakata varsti tervele aastale joont alla tõmbama. Meie Baikali-reisi üleskribamine võttis mul nii palju aega, et ülejäänud Eesti-suveni ei olegi veel jõudnud. Aga ometi on mul arvutis mõned suvepildid, mida tahaksin ka blogisse jäädvustada.

Esiteks kaks väga toredat kohta, mille me sel aastal enda jaoks avastasime. Kõigepealt Eesti Lastekirjanduse Keskus Laial tänaval. Imeline paik! Ilmselt tallinlastele kõigile vana tuttav, aga meie oleme nüüdseks Tallinnast nii kaua eemal olnud, et avastasime selle alles nüüd. Aitäh, Kristi, et Sa meid sinna kutsusid! Ma olen sügavalt liigutatud, et selliseid sooje, südamega tehtud kohti ikka veel tehakse ja hoida osatakse. Võluv! Kes seal veel käinud ei ole, siis minge kindlasti.

Teine tore koht avati alles sel kevadel ning see asub Kuressaares. Eelmisel aastal peatusime me Garnisoni tänaval perekond Kirsside juures kodumajutuses ning siis juba oli hoovist läbi minnes näha, et miskit suurt on valmimas. Käis hoogne saagimine ja kopsimine, kõikjal oli saepuru ja ringi askeldamas teismelisi lapsi. Ja voilà – keskaja elamuskeskuse uksed ongi nüüd avatud! Tulemus on väga muljetavaldav, arvestades, et kogu töö tehti ära oma pere ja sõprade jõul ning mingeid toetusi ega lisaraha kuskilt ei saadud. Müts maha sellise ettevõtlikkuse ees!

Tegu on väikese keskaegse kindlusega, mis on rajatud pere krundile kuulunud vanasse kiviaita. Seal on nüüd keskaegne relvapalat, kostüümilaoga peosaal, piinakamber, sepikoda mündivermimise võimalusega, nooletiir, kiviheitemasin täpsusviskamiseks, akvedukt veemängudeks ja palju muud. Eks selliseid kindlusi ja elamuskeskusi on Eestis veel omajagu ning kindlasti ka suuremaid ja uhkemaid. Kuid selle Garnisoni tänaval asuva keskuse puhul on märkimisväärne, et tegu on eraalgatuse ja õhinapõhiselt valminud tulemusega. Oleks selliseid inimesi vaid rohkem! Nii et kui te lastega Kuressaarde satute, siis soovitan külastada, paar tundi hästi sisustatud aega on garanteeritud.

Saaremaale ilmub uusi vaba aja veetmise võimalusi ka pealinnast väljaspool. Näiteks vaid kümne kilomeetri kaugusel meie maakodust, keset tühja põldu, on pea üleöö püsti pandud selline vägev seiklusrada:

Kuuldavasti on selle seiklusraja arendajatel suured plaanid ja järgmisel suvel peaks sinna kõrvale valmima terve Viikingite küla. Ma leian, et see on tore, et vähemalt Saaremaal hakkab elu maanurkadesse tagasi jõudma, kuigi samal ajal teevad kurvaks ajaleheartiklid, kuidas vähese käibe tõttu pannakse kinni 80 aastat tegutsenud maapood Kübassaares.

Ühe terava elamuse pakkus Saaremaa suvel veel, sedakorda äikesetormi näol, mis Kuressaaret Merepäevade ajal tabas. See oli ikka väga muljetavaldav, kuidas pilvitust päikselisest taevast sai väga lühikese ajaga apokalüpsiline pimedus, milles vahune tsüklon silmnähtava kiirusega meie poole rullus. Istusime just Vahur Kersna telgi juures murul ja kuulasime poole kõrvaga tema esinemist, kui ühtäkki telgid ja proźektorid sõna otseses mõttes lendama hakkasid. Õnneks päris surma keegi ei saanud, aga haiglasse olevat kellelgi siiski asja olnud. Õhtul oli ka elekter kogu linnas mitu tundi ära.

Nii et jah, ilmastiku ekstreemsusi saime omal nahal tunda hoopis kodusel Saaremaal, mitte Siberis.

Natuke toidust ka. Eesti söögikohtade tase on jätkuvalt kõrge – külastasime neid suve jooksul arvukalt ning ei saanud kuskil halba elamust. Kui kedagi esile tõsta, siis näiteks Lümanda söögimaja, kus toidud on väga puhtamaitselised ja kodused ning lisaks veel tohutult suured – meile neljale oleks täiesti piisanud kahele inimesele mõeldud portsust.

Kuressaare Castellos on endiselt ühed Eesti parimad pitsad, aga uueks lemmikuks sai  Good-Mood-Food vegan-suvekohvik Tolli tänaval. Tallinnas olid head nii Rataskaevu 16 kui ka Vanaema juures seal kõrval. Fine-diningu sõpradele soovitan aga kindlasti restorani Juur, kus iga toit on kindel elamus. Näiteks selline pastinaagijäätis külmutatud sipelgatega..

Mida kõike jõuab ühe puhkusenädalaga. Naissaar

Kui me kaks aastat tagasi käisime Naissaarel vaatamas etendust “Tüdrukud ei nuta ehk Katarina lähetamine”, jäi mulle kogu sellest sõidust täiesti unustamatu elamus. Selline elamus võiks olla igasuvine traditsioon! Paraku jäin eelmisel aastal “Aadama õuntele” piletite ostmisega hiljaks, nii tuli sel aastal olla kärmem. Nii kärme ma siiski ei olnud, et mahtuda saarele sõitvale aurikule Katarina, meie piletid olid nn “oma paadiga” kategoorias. Noh, kuna oma paati meil osta polnud plaanis, tuli natuke internetis ringi vaadata. Tuli leida mõni alus, mis stardiks piisavalt hilja, et me hommikul Alatskivilt tulema hakates jõuaks oma asjad hotelli viia ja sadamasse minna. Paar vabade kohtadega laeva tahtsid millegipärast juba kella ühe ajal päeval ankru hiivata, samas kui etendus algas alles pool 8 õhtul.

Nii jäigi valikusse vanaaegne puust purjekas Sailor Jerry, kes aga arusaadavalt lubas väljuda vaid ilusa ilmaga. Ja tõesti-tõesti, enam ilusam ei oleks ilm olla saanud!

 

Sellest kujunes väga sulnis teekond särava päikese all mööda peegelsiledat vett. Purjekas eriti suurt kiirust ei arendanud ja sõit kestis natuke üle kahe tunni. Kõik see aeg istusime tekil ja nautisime elu. 🙂

C. käis tüürimehe soovitusel korra ka vööris seiklemas.

Tagasitee oli samuti tõeline elamus, sest siis oli lisaks taevas ka täiskuu.

Kui saarele sõites kasutas meie laevuke vaid mootori jõudu, siis tagasiteel rulliti lisaks üks purjedest lahti. Pirital sildusime sellegipoolest alles kell 1 öösel. 😀

Muide, ei saa mainimata jätta, et meil oli hästi muhe kapten, just selline, nagu üks õige merekaru olema peab. Selline, kellel juttu jätkub tundideks ja kes on ise pooleldi Naissaare püsielanik. Ja vaadake, kui hästi sobis ta müts minu kampsuniga. 🙂

Kes Aadama õunte etendust veel näinud pole, siis soovitan kindlasti, kui pileteid veel kuskilt saada peaks olema. Väga haarav ja meisterlik lavastus, kus suurepäraselt on osatud ära kasutada kõik Omari küüni pakutavad võimalused.

Viimane puhkuse öö ja päev möödusid sõprade juures maal, kus kõlasid śamaanitrummid ja toimus täiskuuöine jalutuskäik Karumäele. Mis aga sellest kõigest edasi sündis, räägin ma võib-olla mõnel järgmisel korral. 🙂

Lõppu veel üks pilt toredast leiust: kuusevõrsejäätis mustikakastmes Von Krahli aias.

Mida kõike jõuab ühe puhkusenädalaga. Peipsi äärsel Sibulateel

Esimesel päeval Alatskivil alustasime kõigepealt käsitööpoest, kus tegime esmase tutvuse kohaliku hõrgutise, keedetud suhkruga, ja leidsin need maailma kõige armsamad hõbekõrvarõngad siiliga udus. Samasuguseid oli ka Potsataja ja Genaga 🙂 :

Poe kõrvale mõisa suurde ait-kuivatisse oli rajatud looduse õppekeskus, üks väga omapärane ja hingega tehtud koht. Kõik stendid ja õppevahendid olid seal enam-vähem käsitsi ja nö põlveotsas valmis nikerdatud, aga tulemus oli väga ilus, hariv ja südamlik. Tüdruk, kes seda kohta lahti hoidis, oli ise ka hästi tore. Väga soe tunne jäi sellest käigust ja hea meel nende laste pärast, kes sellises kohas saavad loodust tundma õppida.

Näiteks olid leidlikult ära kasutatud isegi hoone tsaariaegsed kiviseinad – kividele olid kleebitud sildid, millise kivimiga tegu on. Ei ole ju nii, et sein on lihtsalt maakividest laotud – üks kivi on graniit, selle kõrval jälle gneiss, siis rabakivi jne:

Õhtupoolikul jalutasime Peipsi äärde Nina kordonisse. See vahemaa on umbes viis kilomeetrit pikk, ehk et täpselt paras teekond looduse nautimiseks. Tagasi me siiski jala ei tulnud, sest kohe tagasitee alguses pidas meie kõrval kinni auto kahe hollandlasega. Nad olid meist juba varem mööda sõitnud ja küsisid nüüd, kas nad võiks meid Alatskivile visata. Ronisime siis sisse, sest jõudu oli vaja säästa järgmise päeva pikaks jalgrattamatkaks. 🙂

Nina küla rand oli iseenesest väga maaliline, valge liiv ja teokarbid. C. müttas ringi ja otsis haakrikku – leidis veest üherublase mündi  ja metallkammi, millele peale pressitud “tsena 50 kop”, lisaks veel hunniku värvilisi klaasitükke, mille vesi oli ümaraks ja siledaks uhtunud.

Jalgrattad olin laenutuseks juba telefoni teel ette broneerinud. Hommikul Kivi Kõrtsi minnes selgus küll, et proua oli ratta maha unustanud, aga hüppas kohe autosse ja sõitis ratast ära tooma. C. sai kaasa sõita, et ise kõige sobivam välja valida. Ja peab ütlema, et C. sai tõesti väga hea ja õige suurusega ratta, tal endal vist polegi nii head. Jalg ulatas vaevu maha. Lisaks pakkis lahke proua kaasa kaks vihmamantlit, sest taevas oli jälle nii ja naa. Etteruttavalt olgu öeldud, et vihmamantleid meil vaja ei läinud, sest väikeste sabinate ajal sattusime alati siseruumides olema. Pigem saime sõita päikesepaistes ja see oli üks ülimalt tore sõit!

Sibulatee marsruut on iga jalgrattasõbra unistus – kolm maalilist Peipsi äärset küla (Kolkja, Kasepää, Varnja), kus palju vaatamist-imetlemist, mitmeid kohti sisseastumiseks ja väikse söögipausi tegemiseks. Alatskivilt edasi-tagasi ehk nii 35 kilomeetrine ring (me läksime tagasi tulles ka Nina külast uuesti läbi), aga oma vaheldusrikkuse tõttu üldse mitte väsitav isegi minusugusele spordikaugele inimesele.

Esimene peatus oli Kolkjas Peipsimaa külastuskeskuses.

Sealt saab tädi Śura kohvikust maailma parimaid sibulapirukaid ja samovarist teed. Pakutakse kohalikku käsitööd, näiteks pakutrükitehnikas särke. Kui tavaliselt on C. see, kes igalt poolt endale toredaid t-särke saab, siis seekord ostsin endale. All keldris on neil sigurimuuseum, mis küll nii madala laega, et isegi mina seal vaevu püsti seista sain, ning maitsmiseks pakuti ka siguripirukat. Koos värske rabarberimoosiga oli seegi hea, aga sibulapirukad olid siiski nii üleprahi, et tagasiteel tegime seal uuesti peatuse ja ostsime kõik allesjäänud pirukad kaasa.

 

Muide, kas teadsite kohalike kommet, et kõik katkiste nõude killud tuleb koguda põranda alla, sest killud ometigi toovad õnne, milleks neid siis ära visata?

Äri tegime ka kohaliku kaluriga, kellelt ostsime suitsulatikat ja -rääbist ning turutädiga, kellelt saime värskelt hapendatud kurki ja C. uut lemmikut, keedetud suhkrut. Mida veel elult tahta!

Sibulateele kohaselt hakkasid igal pool teeäärsetes aedades silma sellistele kõrgetele muldvallidele rajatud sibulapeenrad. Kui taimedel olid juba ka õisikud küljes, oli peenra kohal ka kalavõrk, kust õisikud läbi pistetud.

 

 

Käisime ühte tallu rajatud vanausuliste muuseumis, mis meenutas natuke vabaõhumuuseumis nähtut:

ja Voronja galeriis. See viimane oli üsna sürrealistlik elamus! Kõigepealt sattusime sealsesse puukuurilaadsesse kinosaali ja mahutasime ennast saalis olevasse ainsasse, suurde nahktugitooli. Ekraanil jooksis mingi mustvalge film. Kuna väljas parasjagu tibutas, oli hea seal redutada ja jalgu puhata. Siis pistsime nina aeda, kust avanes hunnitu vaade. Maja lahtise akna kaudu saime esitada tellimuse – tomatisuppi ja rabarberikooki, mina veel ka rabarberinapsu, C. jaoks kaevuvett. Kõik oli hästi maitsev ja tekitas natuke sellise tunde, nagu oleksime sattunud Imedemaal Kübarsepa teeõhtule. 🙂

Varnjas Mesi tare juures keerasime otsa ringi ja hakkasime tagasi sõitma.

Paaril korral tegime peatusi, et vaatamisväärsusi pildistada. Näiteks nii peentest pilbastest puuriitasid ei ole ma varem näinud:

ega ka mitte nii palju suuski korraga:

Ühtegi vanausuliste palvemajja me sisse ei saanud, selleks oleks tulnud oma külastus varem ette teatada ja kokku leppida. Aga nagunii olime vabaõhumuuseumis nähtud dokfilmist juba ülevaate saanud. Väljast vaatlemisest piisas täiesti.

Mida kõike jõuab ühe puhkusenädalaga. Tartu ja Alatskivi

Laulupeojärgsel hommikul startisime rongiga Tartu suunas. Jõudsime Balti jaama küll 2 tundi enne rongi väljumist, ostsime piletid ära, tegime tiiru uuel Balti jaama turul ja käisime F-hoones söömas (täiesti suurepärane vürtsikas kookosesupp), siis aga selgus rongis ebameeldiva üllatusena, et kõik istekohad olid juba võetud. Kujutage ette – ostad heas usus piletid ja siis selgub, et pead ligi 3 tundi rongis püsti seisma! Ma oleks sel juhul ju bussiga läinud. Õnneks oli esimese klassi vagunis kaks kohta veel vabad, maksin peale pooletunnist sõitu miskine 6 euri juurde ja saime lõpuks istuma. C. oli eelmisel päeval laulupeol üle 12 tunni järjest jalul  olnud, ei tea, kuidas ta seda rongis püstiseisu vastu oleks pidanud.

Tartus olin broneerinud toa sellesse uude hostelisse, mille hinna ja kvaliteedi suhet saab ka ainult kiita. Avaras toas olid isegi külmkapp ja mikrolaineahi.

Tartu ei ole linn, kuhu ma igal aastal satuksin. C. on seal vist kokku kolmel korral käinud ning kahel korral neist Ahhaa-keskuses. Seega tundus igati asjakohane oma tutvust linnaga värskendada ning teha tiir tuntud ja tundmatuil radadel. Toomemägi oli täpselt selline nagu minu ülikooli-aegadelgi, von Baer ja Kristjan Jaak ilusti omal kohal alles.

Seevastu all-linn on küll viimastel aastatel aina ilusamaks läinud, Rüütli tänav on justkui kuskilt välismaisest klantsajakirjast välja astunud. Hommikusöögi kohavalik oleks sellises võimaluste külluses võinud kujuneda üksjagu keeruliseks, aga õnneks kohtasime poolel teel Aijat koos beebiga, kes soovitas sööma minna sinna ja see soovitus oli igati pädev. Valisime mõlemad mõnevõrra riskantselt mustikapannkoogid peekoniga, mis osutusid omapäraseks, aga kindlasti mitte halvaks. Korraks tuli küll meelde omaaegne lastesaade Kessu ja Tripp, kes leiutasid toiduvalmistamismasina Suprama (Supp+Praad+Magustoit). Mingil hetkel läks see masin neil seal rikki ja hakkas väljastama huvitavaid kombinatsioone, näiteks vahukoort searasvaga. 🙂

Mustikapannkoogid peekoniga nägid välja sellised, väike vahukooretörts käis ka asja juurde:

Tartu kaks põhilist sihtkohta olid meil ERM ja loodusmuuseum. Neist esimene mulle ei meeldinud ja teine meeldis väga. ERM jättis kuidagi väga eklektilise ja kaootilise mulje, ka oli arusaamatu, miks oli ekspositsioon ajaliselt tagurpidi pööratud, ehk et kõigepealt Estcube ja Nintendo (miks peaks selline asi üldse Eesti Rahva Muuseumis olema?!), siis Levi’se pildiga kilekotid (vt eelmist küsimust) ja siis kõige lõpuks natuke kammkeraamikat. Seevastu Siberis elavatele sugulusrahvastele pühendatud osa “Uurali kaja” oli oma eheduses väga sümpaatne. Kuna me oleme nüüd kohe augustis ise ka Siberisse minemas, andis see näitus toreda eelhäälestuse. Samuti meeldis mulle muuseumipood.

C.-le meeldis ka täitsa mitu asja, aga kõige rohkem hoopis see tagurpidi-maja, mida ERMi lähedusse ehitatakse:

Pikalt renoveerimisel olnud loodusmuuseum jättis seevastu väga hea mulje. Oleme Euroopas käinud üksjagu paljudes loodusmuuseumides, aga ikka hoopis teine asi on, kui saad lugeda kõigi nende kivististe ja taimede, putukate ja mutukate, kalade ja ussikeste eestikeelseid nimetusi! Enamasti on need nimed väga leidlikud, kujundlikud, poeetilised ja fantaasiaküllased. Milline tohutu töö on teadlaste poolt ära tehtud, et leida igale (pisi)olendile ja taimekribalale eestikeelne nimi ning kui tohutult kahju oleks, kui eesti keel teaduskeelena maailmast ära kaoks!

Loodusmuuseumis on kõik hästi ilus, puhas ja kaasaegne, nii et kes Tartusse satub, minge kindlasti. Meil oli seal aega ainult poolteist tundi ja enam-vähem jõudis kõik ära vaadata, kuigi hea meelega oleksin tunnikese kauem olnud.

Kokkuvõttes jäi C.-le Tartust positiivne mulje, nii et loodetavasti kaalub ta mõne aasta pärast ka sealse ülikooli varianti.

Tartust sõitsime edasi Alatskivile, kus peatusime kaks päeva Alatskivi lossis.

Majutust pakub loss ainult ärklikorrusel, millest on natuke kahju, sest suhteliselt madala lae ja katuseaknaga tuba ei ole just päriselt see, mida lossimajutuselt ootaks. See-eest hommikusöök on neil väga pidulik ning see aitas pettumust vähendada. Saabumisel anti meile täitmiseks nimekiri, kus pidime tegema linnukese iga toidu juurde, mida hommikul süüa soovime. Valik oli pudrust-omletist-sinkidest-juustudest kuni pannkookide, saiakeste ja puuviljadeni, sekka heeringat ja kohupiima. Samuti tuli öelda täpne kellaaeg, millal süüa tahad, sest laud kaeti just selleks kellaajaks. Kokkulepitud ajal ootas kaetud laua juures siis pidulikus rüüs kokk, kes sind kogu söömaaja vältel maheda muusika saatel teenindas. Esimesel hommikul olime lossis ainsad külastajad ja võisime nautida koka jagamatut tähelepanu, teisel päeval olid külastajad ka ülejäänud kahes toas.

Meie hommikusöögilaud:

Esimesel päeval käisime lossis ka õhtust söömas. Tundus kuidagi, et kuna oleme ainsad külalised, oleks niimoodi viisakas. Kolm käiku ja 60 eurot, mingit vau-efekti ei olnud, aga otseselt midagi halvasti ka mitte.

Kohe lossi taga on järv, mis on küll hetkel kahetsusväärselt kinni kasvanud, aga mille ääres paadisillal oli siiski väga tore istuda. Olime seal päeval kaunis pikalt ja õhtul tahtsin ma kindlasti tagasi minna, sest oli tunne, et seal võiks nüüd olla üks luik. Luik oligi täiesti olemas. 🙂

Lossipark on täis absoluutselt fantastilisi põlispuid, saab jalutada võimsal tammealleel ja ümber järve on matkarada. Väga eriline ja väega koht.

Loss ise on suhteliselt uus, ehitatud 19. sajandi lõpul ja ajalugu räägib, et mõisnik von Nolcken laskis selle ehitada armastusest oma abikaasa Josephine’i vastu. Nende pere sai lossis elada vaid paarkümmend aastat. Selle aastatuhande alguses läbis loss põhjaliku renoveerimise, mil kogu endiseaegne ilu ja hiilgus Juhan Maiste juhtimisel taastati. Renoveermistöödest on lossis ka püsinäitus, ülemise rea pildid on täpselt saja-aastase vahega tehtud:

Üks lossitöötaja teadis rääkida lugu ka sellest, kuidas renoveerijad juhuslikult sattusid kokku von Nolckenite järeltulijatega, kellel oli Saksamaa pööningul veel juhuslikult alles lossisaali toolikatteks kasutatud kangariba ning kuidas siis selle kangatüki järgi said renoveerijad kasutada täpselt õiget tooni kangast.

Lossi asutaja oma naisega:

Teine väga tore näitus on lossi keldris, kus on väljas vahakujud omaaegsetest lossiteenijatest – ülemteener, kammerneitsi, guvernant, kutsar, aednik, virtin jne koos selgitustega konkreetse ametikoha tööülesannetest.

Mõnele kujule on lisatud ka konkreetse inimese foto, siin näiteks mõisa virtin:

kutsar:

Kuna mu klassiõde Piret, keda ma viimati nägin irl umbes 30 aastat tagasi, elab Alatskivi lähistel (kõikvõimas fb), siis tundus hea mõte üle aastakümnete lõpuks jälle kokku saada. Kohtusime väga romantilisel tamme-alleel ning tegime ägeda matka mööda maastikukaitseala ja Kalevipoja sängi. Piret ütles, et see kant oli talle kunagi oma iluga silma jäänud ning nii ta siis otsustaski sinna kolida ja ühe vana rehielamu taastada. Tõesti, ma olen Piretiga täiesti nõus, see kant on üks kõige ilusamaid, mida ma Eestimaal näinud olen. Seal on alles veel ürgset loodust ja põlispuid. Ning Pireti aias kahe kõrge männi okstesse kinnitatud kiik on kindlasti kõige fantastilisem kiik, kus ma kunagi olen kiikunud.:)

Kalevipoja säng, mille jalamile seatud pingil on tore istuda:

Mida kõike jõuab ühe puhkusenädalaga. Peoehtes Tallinn

Juuni lõpus – juuli alguses oli mul õnn nädal aega Eestis puhata. Puhkus kujunes küll üsna tempokaks, kus poolele Eestile sai tiir peale tehtud – küll ühistranspordi, küll jalgrattaga – ning igahommikune äratus oli hiljemalt pool kaheksa.  Aga kõik oli täiesti võrratu, asjad, sündmused ja inimesed kõlasid kokku, kohati oli õhus maagiat ja müstikat ning endalegi ootamatult sain veel ühe maja omanikuks. Nüüd, olles Brüsselis sellest puhkusest nädal aega toibunud, jõuan lõpuks ka blogimiseni. Blogi on suurepärane võimalus mälestusi jäädvustada – pärast prindin postitused aastakäikude kaupa värviprinteril välja, köidan ära ja reastan jutuga põimitud fotoalbumitena riiulile. Loodetavasti järeltulevad põlved kunagi sirvivad. 🙂

Ilm oli selle puhkusenädala jooksul nii ja naa. Kui laulupeo proovipäevadel külmusin oma villases pontśos jääpurikaks ja lahkusin lauluväljakult täiesti tundetute (aga õnneks siiski liikuvate, sest kõndimisliigutus oli rakumälus imekombel säilinud) jalgadega, siis Tartus ja Alatskivil tuli päike juba kohati täitsa välja ning Naissaarele sõidu tegime täiuslikus suvesoojuses sini-sinise taeva all. Viimased 2 päeva Paides ja Koordis olid samuti igati suvised.

Tallinnas olime kokku neli päeva ja elasime jälle selles toredas eelmisel aastal avatud hostelis Uuel tänaval. Hinna ja kvaliteedi suhe on neil väga ok ning see, et WC ja duśś on toast väljas, pole selle hosteli puhul probleemiks. Kordagi ei pidanud ukse taga järjekorras ootama. Ühises elutoas hommikukohvi juues tutvusin seal põneva prantsuse pensionäriga, kes oli läbi lugenud Dostojevski Valged ööd ja selle peale otsustanud teha reisi valgete ööde radadel. Kokku oli ta busse ja ronge kasutades juba paar kuud teel olnud ning Taani, Norra ja Rootsi (vist ka Soome) läbi käinud. Tallinnast plaanis ta liikuda edasi Tartu poole. Tegemist oli tõelise erudiidiga, kes teadis palju Eesti ajaloost nii muinasajal kui ka Nõukogude Liidu päevil, huvitus ravimtaimedest ja alternatiivmeditsiinist, rahvapärimusest ja śamanismist. Üllataval kombel polnud seejuures tegu mitte mõne ajaloolase või etnograafiga – enne pensionile jäämist oli mees hoopis mahepõllundusega tegelenud. Juttu jätkus kauemaks. 🙂

Esimesel Tallinna päeval tegime Liiva surnuaial korda vanaema-vanaisa hauaplatsi – surnuaia kontorist sai laenata aiakäru ja osta 12 euro eest kärutäie liiva. Minu meelest on väga super, et kalmistu ise sellist teenust pakub, mul oli juba ammu mure, kuidas seda liiva sinna kohale toimetada ning nüüd sai äravajunud plats kohe hoopis teise ilme.

Seejärel käisime Vabaõhumuuseumis, kus mina käisin viimati vist lapsena ja C. polnudki kunagi käinud. Mulle väga meeldis! Sai kiigeplatsil kiikuda, merd imetleda, kõrtsis hernenotti, mulgi putru ja kamakreemi süüa. Kõige toredamad olid viimati lisandunud eksponaadid – Peipsi vanausuliste ja Setu talud.

Peipsi nurgas oli kitselauta ühte kõrvalruumi väike kahe tooliga kinosaal sisse seatud, kus näidati vanausuliste elust harivat filmi. See sobis väga hästi, sest edasi oligi meil plaan Peipsi äärsele Sibulateele minna, nii et igati teretulnud võimalus end nende elu & tavadega eelnevalt kurssi viia. Aeg-ajalt kostis kinosaali ukse tagant kitse mökitamist. 🙂

Veel oli seal väga tore omaaegne koloniaalkauplus ja koolimaja. Rooslepa kabelisse me aga kogunisti ei jõudnudki, sest enne pandi uksed lukku – 4 tundi olid möödunud nagu lennates.

Järgmised 3 päeva möödusid laulu- ja tantsupeo tähe all. Reedel ja laupäeval olid C.-l sega- ja ühendkoori proovid ning reede õhtul käisime vaatamas esimest tantsupeo etendust. Oli küll hirmus külm ja vihmane, aga emotsioonid seda tugevamad. Eestlased on ikka väga suure hingejõuga rahvas! Me kumbki C.-ga ei olnud tantsupeol varem käinud ning selle vägi ja mastaapsus olid muidugi muljetavaldavad. Minu väga sügav lugupidamine ja imetlus kõigile selle tohutu etenduse kavandajatele ja osalejatele! Eriti tore oli näha, et ka platsilt ära joostes peegeldus noorte nägudel õhin ja rõõm, ehkki ilmastikutingimused olid pehmelt öeldes kohutavad.

Laulupeo rongkäiguks ja kontserdiks oli ilm kõvasti paranenud, külm enam ei olnud ja paaril korral pärastlõunal vilksatas isegi pilvealune päike. Meie koor kogunes Vabaduse väljakule Vabaduse kella alla ja hakkas juba pool 10 hommikul liikuma, kuna väliskoorid läksid kõige ees, kohe üle-Eestiliste kooride järel. Kõndisin kuni Russalkani nendega kaasa ja jäin seal siis tee äärde ülejäänud koore tervitama. Minu kõrvale sattusid prouad, kes oskasid kõigile ilusaid tervitussõnu hüüda ning said vastu rõõmsat elevust. Silm läks mitmel korral härdusest märjaks.

Tore oli näha C. eelmise koori juhte ja koorikaaslasi ning nii tohutult palju kauneid rahvariideid! Ime-imeline! Saarlastel olid kõigil kadakaoksad käes. 🙂

Kõik see kogetud rõõm, hoog ja ühtehoidmine andis väga palju usku ja lootust tuleviku suhtes. Ühendkoori lõpulood ning kümned tuhanded laulukaare all & platsil süttinud (telefoni)tulukesed tõid meelde laulva revolutsiooni ajad, kus ma ise olin täpselt sama vana kui C. praegu. Üks põlvkond on peale kasvanud, aga Eesti noored on ikka sama ägedad!

Laulupeolt tagasi linna kõndisime helges ja rahulikus meeleolus.  Loodetavasti on see imeline mereäärne jalutustee põlipuude vahel alles ka järgmise laulupeo ajal ning pole ohvriks toodud mõistusevastasele Reidi teele.

Kevadine Saaremaa

 

Maikuu viimase nädala veetsime Eestis. Kui mõelda, et viimati olime Eestis augustis, siis seekord jäi tõesti  pikk vahe sisse. Sellevõrra toredam kõik nüüd tundus – kui puhas õhk, kui sinine taevas, kui ere päike – midagi sellist juba Brüsselis ei ole!

Nagu ikka, maandus meie otselennuk veerand tundi enne südaööd. Siis kiiresti takso peale ja Munga tänava hostelisse, mis on saanud meie öiste saabumiste traditsiooniliseks peatuspaigaks. Hommikul avanes aknast selline hunnitu vaade õitsvale toomepuule:

Kuna juba kell 12 pidin olema Kuressaares notaris, kiirustasime kohe esimese bussiga Saaremaale. Õnneks sattus selleks esimeseks bussiks Lux, mis on selle pika sõidu jaoks übermugav. Kahju, et siis, kui ma veel alaliselt Saaremaal elasin, selliseid suurepäraseid busse liinil ei olnud.

Notaris sujus kõik ladusalt ja siinkohal on kohane endale õnne soovida – peale 11 aastat kaasaomanikeks olemist sai meie maja nüüd lõpuks korteriomanditeks vormistatud. Juhhei! Tähistasime seda õnnelikku elukäänakut väikse koogi ja teetassiga vastavatud Kuursaalis.  Siis kiire põige raamatukokku ja toidupoodi ning juba oligi aeg ennast meie maakoju viiva bussi peale sättida. Vot see on juba tõeline luksus – sõita ühistranspordiga otse maakodu ukse ette. Buss sõidab küll ainult tööpäevadel ja korra päevas, aga ikkagi! Enamik maabussiliine on ju ammu juba kõige kaduva teed läinud.

Maal oli muidugi imeilus. Ma pole sinna juba päris mitu aastat maikuus sattunud, ikka  alles juulis-augustis. Seekord lootsin seda reisi planeerides, et saame näha õitsvaid õunapuid, aga tegelikult juhtus nii, et veel 2 nädalat enne meie sõitu oli Saaremaal ju lumi maas! Nii et pidi õnnelik olema, et päris hangede vahele ei sattunud. Päike päevasel ajal ikka täitsa kenasti soojendas juba. Tundus, et peale eelmise aasta õunauputust võtavad õunapuud sel aastal lõdvemalt ja väga palju õisi tulemas ei olegi. Aga kirsipuu küll õitses usinasti. Selline õrn ja tagasihoidlik õiteilu, väga erinev nendest ülikülluslikest roosamannavahupilvedest, millega Brüsseli kirsipuud kevadeti kattuvad:

Üldiselt oli lehestik kõik alles hiirekõrvus, tammed alles päris raagus:

ja saarepuu paisutas uljalt pungi:

Seevastu võililled olid kogu meie õuemuru ühtlase kollase vaibaga katnud. Kust siit saaks alles võilillemett, kui oleks paar päeva aega mett keeta ja purke, kuhu panna! Ilus, ilus, ilus! Hiljem sai C. oma unistuste murutraktori rooli ja niitis suure osa seda ilu maha. Siis oli jälle teistpidi ilus – nagu golfiväljak. 🙂

Aga meie tõeline uus kaunitar ja imetlusobjekt on värskelt laotud kiviaed. Sinna, kus varem oli kaootiliselt kuhjatud kivivall, millest kasvasid läbi saared ja sarapuud ning kuhu varasemalt oli katkiseid klaasesemeid loobitud (kes küll tuleb selle peale, et kivihunnikusse klaasikilde visata?!) on nüüd selline meistri laotud suurteos:

Ja vot milline hiiglane maa seest välja tuli – ühegi traktori kopp ei suutnud seda ära viia, nii et jäigi Valduri hooviväravasse.

Kiviaia ots algab sellisest arhailisest ristikivist, mis tähistab minu ja naabrimehe krundi piiri:

Järgmised 2 päeva olidki meil siis kenasti sisustatud – tuli üles korjata, mullast välja sõeluda ja maa seest välja kraapida kõik need kivid, mis aiaehitusest üle jäid, need Valduri traktori kopale tõsta ning lasta tal need karjamaa teise serva vedada. Kokku vist 7 laia kopatäit pluss 3 kopatäit puujuurikaid. Tõsine töö, mille tulemuseks plusspoole pealt ilus sile ja kobestatud maa, kuhu suure õhinaga lausa 16 kartulit mulda panin. Lisaks tuli  kiviaia ehitamisega maa seest välja kolm hobuserauda, malmkatla tükid (kahjuks ilma hõberahadeta), mõned sepistatud konksud, viis II maailmasõja aegset padrunit ja üks mürsk (mille Valdur oli jõudnud juba ära viia). Miinuspoolelt – ca paartuhat sääsehammustust ja üks paistes sõrm. Seda, kas sõrmeluus võiks ka mõra sees olla, selgitab homme röntgen.

Peale tarmukaid maaelupäevi lubasime endale väljateenitud puhkuse Kuressaare Georg Otsa Spas. Maapealne paradiis! Rakvere Aqua spaa kõrval minu suur lemmik ja alati kindel kvaliteet. Aknast avanesid sellised jumalikud vaated:

Lisaboonusena toimus Kuressaares samal päeval esmakordne linnafestival  ja kogu linn oli melu täis. Pop-up kirbukad, võistlused, tantsud, kontserdid, igasugused põnevad tänavatoidumüüjad – aega jäi väheks, et kõike näha, aga nii palju, kui me silmata jõudsime, oli kõik väga vahva. Hommikul ilm küll natuke vigurdas ja kippus vihma tibutama, aga õhtu oli suviselt sume ja päikseline. Meil ilmaga üldse sel korral vedas kõvasti.

Nüüd siis veel 3 nädalat Brüsselis tööl vastu pidada ja saabki jälle uuesti Eestisse. 🙂 Laulupeole ja Tartusse ja Peipsi äärde ja Naissaarele ja igasuguseid muid toredaid kohti. Eestimaa suve vastu ei saa ikka mitte miski.