Väljasõit Greenwichi

Pühapäeval tegime väljasõidu Greenwichi.

Greenwich jääb mõned kilomeetrid Londonist idapoole ning sinna saab nii laeva kui ka metrooga. Viimane ots Jubilee liini lõpp-peatusest Canary Wharfis tuleb teha kergraudteel DLR. Meie valisime aga selle variandi, et läksime metroo lõppjaamast jalgsi Thamesi äärde (umbes kolmveerand tundi jalutamist) ning siis jõe alt maa-aluse tunneli  kaudu Greenwichi. Siin kaardi vasakus servas on näha tunneli asukoht:

Canary Wharfis polnud ma samuti enne käinud. Oma pilvlõhkujate ja kõledusega meenutab see natuke La Defence’i Pariisis.

 

Kui lõpuks Thamesi äärde välja jõudsime, oli Greenwichile avanev vaade täiesti nagu teisest ajastust. Ajarännu muljet suurendas veelgi see, et samal päeval toimus seal vanade purjelaevade festival ning jõe peal liuglesid ühes ja teises suunas mitmemastilised kaunitarid. Oleks nagu sattunud Veneetsia Suure Kanali äärde 17. sajandil.

Kahe kuppeltorniga hoone alumisel pildil  oli algselt Placentia palee, Henri VIII ja Elisabeth I sünnikoht, hiljem Kuninglik Merekolledź (arhitekt sama, kes St Pauli katedraalil – Christopher Wren):

Tunneli sissepääsu kohal on mõlemale kaldale ehitatud ümmargused paviljonid. Ülemisel pildil on näha selle ümmargust kuplit jõe vastaskaldal. Alla tunnelisse saab nii treppi mööda kui liftiga ning seejärel kehastuda Eurostari rongiks ning vee alt läbi kulgeda. 🙂

Greenwichi linn jättis väga armsa mulje. Kuna oli pühapäev ja lisaks veel festival, olid tänavad rahvast pilgeni täis. Käisime kunstiturul ja ostsime autentse maitsega Tai rohelist karrit, mida kirikutrepil sõime. Siis suundusime Greenwichi parki, mille keskel künka tipus on nii observatoorium & planetaarium kui ka kuulsa meridiaani tähistatud asukoht. Künka tippu annab natuke ronida, aga avanev vaade on väga ilus.

Observatooriumis on nüüd muuseum, sest Londoni valgusreostuse tõttu ei oleks kosmosevaatlus seal enam võimalik. Muuseumis saab  näha kunagiste astronoomide eluruume ja töövahendeid. Planetaariumis võib vaadata ka filme, aga sinna me ei hakanud minema.

Observatooriumi hoovist jookseb läbi 0-pikkuskraadi meridiaan. Selle ees oli kogu aeg saba inimestest, kes soovisid üksteist pildistada, seistes joone peal selles punktis, kuhu on sümboolselt märgitud nende kodulinna laiuskraad.

 

Pärast observatooriumi põikasime läbi ka meremuuseumist, kuhu oli tasuta sissepääs. Kuna jalad olid selleks hetkeks juba üsna lühikeseks kulunud, tegime seal ainult väga põgusa tiiru, jõudsime vaadata vaid neid käilakujusid.

Lõpetuseks oli mul plaan minna kuhugi ehtsasse pubisse ja süüa fishi&chipse, mida ma huvitaval kombel veel kunagi söönud ei olnudki! Valik langes Kuninga Kätele, kes meile ahvatlevalt vastu sirutusid.

Tursakala ja kartulite ports oli igati aus, tartar-kastme ja hernepüreega. Samuti oli lahe see, et mineraalvett serveeris neidis leti tagant klaasi otse mingist voolikust, mis nägi põhimõtteliselt välja nagu duśivoolik ja kust vesi pahises klaasi vägeva survega. V-o on selline letialune voolik pubides tavaline, aga mina nägin seda esmakordselt.:)

Selline reis siis lühidalt oligi. Viimasel päeval sõitsime veel kahekordsete bussidega ringi, avastades niimoodi taas piirkondi, kuhu varem sattunud ei olnud (City).  Lemmikjäätist sõime Bourough’ Marketi taga Park Streetil. Mahekaupade poest ostsin  Kombucha-teeseene starter-kit’i. Nüüd on meil kodus jälle üks koduloom juures. Algul oli talle raske 5-liitrist purki leida, aga vene poe 3-liitrine tomatipurk ajas asja ära ning nüüd on  esimene laar teed valmis keedetud. Muidugi Earl Grey Fortnum & Masonist. 🙂

Kui ma enne igat reisi Londonisse mõtlen, et see kord jääb nüüd küll viimaseks, kuna me oleme seal juba nii palju käinud, siis praegu on tunne, et läheks juba selle aasta sügisel tagasi. Et siis ikka vaataks mõnda etendus ka ja.. 😀

 

 

Kevadine London

Lihavõtete ajal käisime Londonis. See oli pikalt ette planeeritud reis, ostsin piletid juba eelmise aasta oktoobris. Ka majutuse osas oli siis veel valik suurem, tavaliselt on ju nii, et Londonis läheb kiiresti ulmehinnaga kaubaks iga viimne kui uberik. Pooltel juhtudel oleme pidanud leppima sellega, et WC ja duśiruum on koridoris ühiskasutuses ning pooltel juhtudel rõõmustanud isikliku miniatuurse duśinurga üle. Seejuures oleme 2-inimese toa eest alati maksnud 120-150 naela öö kohta. Sel korral aga õnnestus samas hinnavahemikus üürida terve 2-toaline korter köögi ja vannitoaga Hyde parki nurgal Marble Arch’i juures. Nii et suurim elamus oligi meil seekord oma tore elamine Londoni südalinnas ning hea meelega olekski enamuse aega lihtsalt seal istunud ja kõike seda luksust nautinud. 🙂

Panen siia mõned pildid meie korterist, mille nimigi oli inspireeriv – Cheerful Spirit. 🙂

Maja ise oli selline klassikaline puna-valgekirju, eenduvate akendega Londoni hoone. Nagu ma aru sain, on üks paarike ostnud ära kogu vasakpoolse külje majast, renoveerivad seda jõudumööda ning üürivad välja külaliskortereid. Praegu on neil pakkuda 4 korterit, aga töö alles käib. Omanik müttas meie sealoleku ajal kogu aeg maja teises otsas ringi, üleni värvi ja tolmuga kaetud ega istunud käes rüpes. Kindlasti hea investeering ja tore viis endale elamist teenida.

Mida meie siis seekord Londonis tegime? Tavaliselt on meil kindlasti kavas 2 asja – minna vaatama mõnda muusikali ja sööta pargis oravaid. Esimene punkt jäi sel korral ära. TKTSi kassas oli reedel elektrikatkestus, nii et neil polnud võimalik ühtegi piletit müüa. Laupäeval olid meil endal muud plaanid ja pühapäevati on enamikul teatritel puhkepäev. No ja praegu ei olegi tegelikult kavas ühtegi etendust, mida me veel näinud ei ole ja kindlasti vaadata tahaks. Ehkki selge on see, et Londonis võiks üsna riskivabalt minna vaatama suvalist etendust ja üsna kindla peale elamuse saada.

Avastasime enda jaoks uue luksusliku toidupoe – Fortnum & Mason, kuhu me seni polnudki sattunud. Aga nüüd me kindlasti satume sinna ka edaspidi. Oma peenuselt ja elegantsilt oli see võrreldav Harrodsiga, aga samas ei olnud seal sellist ülevõlli pentsikust, mis Harrodsis võõristust tekitab. Näiteks ei selekteeritud ukse peal inimesi riietuse järgi, keda sisse lubada ja keda mitte (Harrodsisse dressipükstes pole mõtet samme seada). C. sai isegi oma seljakotiga sisse ja seda ei sobratudki läbi (mis Pariisis on nüüd kahjuks tavaline ka täiesti suvalistes riidepoodides). Neil ei olnud ukse peal ühtegi inimest valves. Vahelduseks väga meeldiv. Ka kujundus oli Harrodsiga võrreldes palju lihtsam ja maitsekam. Ei mingeid Egiptuse püramiide ja ooperilauljaid rõdudel. Ning last but not least – hinnatase oli märgatavalt rahakotisõbralikum. Alumise korruse toiduosakonnast ostsime kaasa kotitäie kraami – mune, võid, lõhet, juustu, erinevaid määrdeid jne, mis kõik pakiti ära ülima peenuse ja elegantsiga, aga arve oli ainult natuke üle 40 naela. Me like!

Ülemisel korrusel müüdi põhiliselt teed, kohvi ja śokolaadi. Eelkõige suurepärase inglise tee poolest ongi see pood kuulus ja täiesti põhjusega, nii et kui te kunagi sinnakanti satute, siis minge ja ostke F&Mst kindlasti teed. 🙂

Siin pildil on kogu meie noos sealt poest, millest jätkus kolmeks päevaks.

 

Kuna olime Londonis ka lihavõttepühapäeval, siis keetsin ja kaunistasin F&Mst ostetud munad ära. Kuigi tegelikult olid nad niigi juba ilusad – helesinised hanemunad. 🙂

Meie korteri asukoht oli iseenesest väga hea, Hyde Park oli kohe ukse ees ning ka Covent Garden oli jalutuskäigu kaugusel. Kodu lähedal oli palju pubisid ja erinevate maade restorane, samuti  väga suur ja tore mahekaupade pood. Mis mind aga imestama pani, oli see, et enamiku söögikohtade ja muude ettevõtete sildid oli lisaks inglise keelele ka mõnes muus eksootilises keeles. Sellist asja ei ole ma isegi Brüsselis näinud. Kusjuures ei jätnud see piirkond sugugi muljet kui mingi eriline multikultuurne geto, üsna tavaline kant oli esmapilgul.

Kevad oli Londonis täies hoos, Hyde park lõhnas ja lokkas. Laupäeva hommikul läksime läbi pargi Portobello turule ning nautisime kõiki neid lõhnu ja värve.

Pardiperel olid pojad vist just koorunud ning ülipüüdlikud papa-mamma kaitsesid oma pojukesi kiivalt kõikide läheduses ujuvate lindude eest. Pojukesed ulpisid vees nagu sulised vannipardid ja hoidsid sõnakuulelikult ema lähedusse. Teine part alles haudus oma pesal.

Oravaid oli liikvel üsna vähe, ilmselt on nemadki praegu poegadega hõivatud. Mõned kaasaostetud pähklid ikka õnnestus ära jagada. Selle-eest nägime kallistavaid karusid.

Portobello turul on laupäeviti põhiline kauplemispäev. Siis on kohal ka hõbedamüüjad ning toidulettide äärest saab mõne naela eest osta vist küll kõigi maailma riikide tänavatoitu. Poola vareenikud, hispaania paellad, india karrid, aasia nuudlid – you name it! Meie suundusime joonelt Lõuna-Ameerika riikide ritta, sest sellest Peruu putkast olin ma unistanud sellest hetkest alates, kui oktoobrikuus Londoni piletid ostsin. Täiesti taevalikult maitsestatud liha ja kastmed, eriti see kuulus kollane kaste! Tervitan sind, õnnis hetk!

Eelmisel korral ostsin Portobellost hõbetatud teelusikad. Sel korral kavatsesin osta kahvlid ja noad, aga tuli leppida ainult kahvlitega, sest nuge õigeid ei leidnud. Tuleb veel tagasi minna. 🙂

Portobellos võib laupäeviti vabalt terve päeva veeta. Kaubalette on välja pandud tänavate kaupa, peamiselt vanakraami, aga ka uusi asju, lisaks erinevad tänavatoidud ning iga nurga peal tänavamuusikud, kellest kõik on nii superhea tasemega, et võiksid vabalt Eestit Eurovisioonil esindada. Ilmaga ka sel korral vedas, nii et veetsime suurepärase hommiku ja pärastlõuna.

 

Pärast seda jalutasime läbi Hyde parki tagasi, plaaniga minna Orangerie’sse teed jooma. Orangerie on selline kaunis hoone pargi loodenurgas, Kensingtoni palee lähedal.

Seal pakutakse teed “Fit for Queen”. Hinnad  õnneks lootusetult kuninglikud-kuningannalikud ei ole – tass teed maksab 3.75 naela, kui tellida koos suupistevalikuga, siis on ühe inimese hind £27.50.

Meie jõudsime täpselt kella-viie-tee ajaks ning võileibade-koogikeste torni võtsime kahe peale. Suurt maitseelamust need just ei pakkunud, aga see polnudki oluline. Pidulik ruum, elegantsed lauanõud ja viisakas teenindus jättis siiski võluva mälestuse. Nii et soovitan sinna kohvikusse minna küll ja ühendada see näiteks Kensingtoni palee külastusega, kus tihtipeale on huvitavad näitused.

Kensingtoni palee värav:

 

Pärast sattusime Hyde parkis papagoide õhtusele söögiajale. Ma isegi ei teadnud varem, et ka Hyde parkis elab tohutult palju neid suuri erkrohelisi papagoisid, kes Brüsselis kõik pargid on vallutanud. Kusjuures Londoni omad tunduvad olevat märksa taltsamad ega pelga inimeste peo peale sööma lennata. Ühe suure puu all seisis hulk rahvast, käed ette sirutatud ja igaühel üks või kaks papagoid peopesast teri nokkimas. See oli ikka täitsa jahmatav vaatepilt alguses.

Ülejäänud papagoid ootasid puu otsas oma järge ning kui mõni käsi kuskil vabanes või juurde tekkis, siis võtsid suuna kohe sinnapoole.

Õnneks oli mul kotis veel kõvasti pähkleid oravatest alles jäänud. Papagoide suurtele tugevatele nokkadele tundusid ka pähklid täiesti sobivat. Vahepeal tuli üks naine, – kes pidavat iga päev neid linde seal söötmas käima ja kelle vile peale nad kõige julgemalt kohale lendasid, – ning valas mulle pihku veel päevalilleseemneid lisaks. Need seemned maitsesid lindudele pähklitest muidugi paremini.

Brüsselis tunduvad need papagoid suhteliselt pelglikud ja kädistavad põhiliselt puulatvades. Meie enda aias on neid pidevalt 3-4 tükki koos. Huvitav, kui kaua mul tuleks oma aias seista ja käsi seemnetega välja sirutada, et nad taipaksid minu juurde lennata. 😀