Poetiirul Haagis ja Delftis

Kui sa oled üle kahe meetri pikk ja jalanumber on 48, siis on Holland sinu jaoks tõeline ostuparadiis. Teatavasti on hollandlased ühed kõige pikemad inimesed maailmas ning poed on seda oma kaubavalikus muidugi ka ilusasti silmas pidanud. Pealegi on Hollandis müüdav enamasti keskmisest kvaliteetsem.

Meil oli shoppamiseks kaks päeva, millest esimese kavatsesin mööda saata Haagis ja teise Delftis. Millegipärast arvasin, et Delfti vanalinn on ehk liiga väike, et sealt kõike vajaminevat leida, kuigi C. praeguse talvejope ostsime 2 aastat tagasi just sealt. Tegelikult oli see kartus asjatu, absoluutselt kõike oleks leidnud ka ainult Delftis ringi käies. Aga Haagi sõiduks oli mul ka teine põhjus ja selleks põhjuseks oli meri. Merd lihtsalt tuleb aeg-ajalt vaatamas käia. Seda enam, et Delftist saab 10 kilomeetri kaugusel asuvasse Haagi Scheveningeni randa ülimalt mugavalt – punase trammiga.

Mere ääres ei olnudki nii külm ega tuuline, kui ma arvanud olin, ehkki lainetus oli päris kõva. Inimesi oli samuti päris palju, nii jalutajaid kui ka rannakohvikutes istujaid.

Eelmisest korrast mäletasin, et sealsel rannapromenaadil olid mingid naljakad väikesed kujukesed. Need olid praegugi alles. Süvenedes osutusid üpris veidrateks – läbiv oli mingi pentsik vägivalla-teema. Kusjuureks kogu selle kupatuse nimi on SprookjesBeelden aan Zee, ehk siis “muinasjututegelased mere ääres”. Autoriks ameeriklane Tom Otterness.

Scheveningeni rannahoones olevas kaubanduskeskuses skoorisime C.-le kohe esimesed pastlad ja talvesaapad. Neid pole tal viimased 5 aastat olnud. Vaat kui tore, nüüd võib isegi kaaluda talvisel ajal Eestisse sõitu, jalanõudepuudus pole enam takistuseks. 🙂 Mulle väga meeldivad Van Hareni poed, seal on kõik suurused korraga väljas ning alates 47-suurusest on karbile kleebitud oranź XXL märk – seega jääb üle vaid oranźid kleepsud üles otsida ja ongi korras. 🙂

Omale leidsin ühe op-mustriga kleidi, mida ma isegi ei viitsinud selga proovida, sest esiteks oli see venivast materjalist ja teiseks maksis ainult 10 eurot.

Jõime merevaatega rannahoones kohvi, käisime läbi jahisadamast, et vaadata, kas eelmisest korrast meelde jäänud friikartuliputka oli veel alles (ei olnud) ja jalutasime siis 5 kilomeetrit läbi Scheveningeni parkmetsa Haagi, kus on tõeline ostuźungel. Tegelikult me sealt aga midagi rohkemat ei leidnudki, kui mõned beeźid T-särgid kõrvale jätta. Sõitsime trammiga tagasi Delfti ja lõpetasime õhtu ühes üpris üksildases, kuid siiski toredas india restoranis, mis oli kohe meie hotelli kõrval.

See-eest järgmisel päeval Delftis olime märksa edukamad, sest lisaks pükstele ja veel ühele pastlapaarile leidsime C.-le väga ilusa villasse jaki ja mulle mantli. Ühest ja samast poest. Tundub, et ma ostan endale uue mantli keskmiselt iga 6 aasta tagant.

Neljapäeviti on Delftis lisaks veel turupäev, kus terve raekoja plats kaubitsejaid täis ja meeleolu just selline õige keskaegne laadamelu. Sealt tulid kaasa veel paar värvilist juustukera ja stroopvahvlid.

Lõpuks rongile minnes oli nii, et parasjagu jätkus kahe peale käsi, et kõik oma pakid kaasa vedada. Aga loodetavasti on nüüd vähemalt järgmise aastani sellega rahu.

Üks toidukohasoovitus ka – kui te peaksite Delfti sattuma (ja loodetavasti te ikka satute), siis sinna Linna kohvimajja võib julgelt sööma minna. C. tellis ägeda “macho-burgeri” ja mina lõhequiche’i ning mõlemad kinnitasime kui ühest suust, et ise poleks kuidagi suutnud teha paremat. Ka lihtne toit võib pakkuda vägeva elamuse.

 

Pildiraamatusse minek ehk kas te armastate Vermeer van Delfti

Jah, ma armastan Vermeeri, nagu ka mitmeid teisi Hollandi kuldajastu maalikunstnikke ning ma armastan väga ka tema kodulinna Delfti, kus Vermeer kogu oma elu elas.

Tänapäeva maailmas, kus kõik on kiiresti kaotamas oma isikupära ja ehedust ning piirid muutuvad aina hägusemaks, on tilluke Delft suutnud säilida uskumatult omanäolise, kirka ja kompaktsena. Vermeeri ajastu vaimsus ei ole sealt õnneks lahkunud ning niipea, kui astuda üle linna mõttelist piiri tähistava suure kanali ning sukelduda vanalinna kitsaste tänavate ja kanalite võrku, oled sattunud otsekui paralleelreaalsusesse.

Ilmselt soosis meie seekordset ajarändu ka novembrikuu hingedeaeg oma pimedate õhtutega, mis andis juurde paraja portsu maagiat. Igatahes tõsi on see, et õhtuti mööda Delfti romantilist vanalinna kõndides, imetledes kaupluste vitriine ja vaadates sisse kohvikute sumedalt valgustatud akendest, oli nii mul kui ka C.-l tunne, et oleme mingis liikuvate piltidega 3D muinasjuturaamatus. Selline soe, turvaline ja elevil tunne.

Maagiliselt mõjus ka meie hotell, kus me 2 aastat tagasi juba korra peatunud olime. Tol korral elasime hoovi peal mustlasvankris, seekord olin aga broneerinud nende parima toa, mille sisustus oli kujundatud Vermeeri maalide põhjal.

Saabusime õhtul kella 8 paiku läbi pimeda ja suhteliselt inimtühja linna. Hotell on kohe raekoja platsi ja Uue Kiriku taga, väikses kanaliäärses nukumajas – kõike seda tausta arvestades oli tuppa astumine ikka päris efektne, pildi sisse mineku tunne.

Hotelli vastuvõtulaua neiu oli väga sõbralik ja jutukas. Küsis C.-lt miskipärast kohe, kas ta õpib Delfti ülikoolis. 🙂 Oli väga üllatunud, et C. alles keskkooli läks, kuna pidas teda hulka vanemaks ja pealegi arvas, et ta on hollandlane. C. näeb tõesti väga hollandlase moodi välja. Delft tundub tema jaoks täpselt õige linn, nagu kodu – iga teine mees tänaval oli sama pikk, mõni isegi pikem. 🙂 Ning Delftis on ju väga hea tasemega tehnikaülikool… Hotellineiu kiitis ülikooli kõvasti. Ta enda boyfriend õppivat seal.

Meie tuba oli tegelikult 4-inimese tuba, nii et saime kuninglikult laiutada, mina alumisel korrusel ja C. ülemisel.

Seinad olid kaetud Vermeeri reprodega. Teadaolevalt on säilinud ainult 34 Vermeeri teost, millest enamiku reprod olid seintel olemas.

Kõige kuulsam on muidugi Tütarlaps pärlkõrvarõngaga. Tuntus tuli tänu samanimelisele raamatule ja filmile, aga minu meelest on selles maalis tõesti ka mingi maagia olemas. Ma saan aru, miks on seda nimetatud põhjamaade Mona Lisaks.

Tuba oli sisustatud väga detailitundlikult ja ehedalt. Näiteks keraamika siin laual oli ehtne handmade Delfti portselan.

Kas ka see pissipott, unustasin vaadata, aga täiesti võimalik. 🙂

Oli olemas ka molbert pintslite ja värvidega. Kui selle ees seistes palett kätte võtta ja pintsliga lõuendit puudutada, tekkis tõesti teistmoodi tunne. 🙂

Maagia jätkus ka aknast välja vaadates, sest meie akna taga oli Delfti peamine maamärk – Niewe Kerk (Uus kirik) tillukese kanali ääres.

Suure vanniga vannituba oli armas ja ajastutruu.

Võiks arvata, et sellises kohas ehk liigub ringi põnevaid vaime ja kodukäijaid. 🙂 Noh, selle paari öö põhjal seda just kinnitada ei saa, kuid nii minu kui C. unenäod olid teistsugused küll kui harilikult. Ning keset ööd lamasin tükk aega ärkvel, sest ei raatsinud magama jääda. 🙂

Ärgata oli ka väga tore, sest siis sai minna sööma hotelli õdusasse hommikusöögisaali. Selles majas tegutses kunagi kompveki- ja pagariäri, mis kuulus praeguse omaniku vaarisale, nii et palju selleaegseid seadmeid ja tarvikuid on kõikjale välja sätitud. Nagu ka vana hinnalist Delfti keraamikat. Kuuldavasti küpsetavad nad veel praegugi hotelli jaoks hommikusöögi leivad ja rosinasaiad ise.

Söögisaal oli täpselt meie toa all, nii et meie aknaäärse laua taga oli endiselt Uus kirik. Sellised sulnid ja rahulikud hommikusöögid olid suurepäraseks alguseks meie shoppamist täis päevadele. 🙂 Sest eeskätt kommertshuvid olid meid seekord Hollandisse toonud – leida jalanõud, mis C.-le jalga mahuksid, ning nii mõndagi veel. Sellest natuke järgmises postituses.