Eesti 100

Tahaksin ka siia blogisse jätta maha väikese märgi sellest, et äsja möödus sada aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Eesti ja eestlased on loomulikult olemas olnud juba tuhandeid aastaid. Selle kõrval tundub sada aastat vaid silmapilk ega oma kogu rahva pärandi seisukohalt ilmselt eriti suurt tähtsust. Ometi on 100 ilus ümmarguste nullidega number, mida on tore tähistada.

Brüsselis algas see Eesti-tähistamine tegelikult juba eelmisel suvel seoses Eesti eesistumisega ELi Nõukogus, nii et igasuguseid pidusid ja vastuvõtte on olnud juba omajagu. Muu hulgas korraldasime oktoobris oma majas Eesti-teemalise kunstinäituse “Variatsioonid maa ja vee piiril”, kus üks kahest ülesastunud kunstnikust oli minu Pariisis elav sõbranna Kaia. Selle näituse avamine läks ajalukku ülimalt uhke pidulauaga, mis mainiti ära isegi kohalkäinud Aktuaalses Kaameras. 🙂 Kõik mu kolleegid kokkasid ja küpsetasid hämmastavas õhinas ja üksmeeles ning mina tegin lauakaunistuseks oma aia lagedaks pea kõigist sõnajalgadest ja metsmaasikalehtedest. See laud tuli meil välja nii Eesti kui üldse olla saab ning moodustas kunstnike töödega väga võluva terviku 🙂

Talvel sain mina veel teistki korda telepurki – seekord oma kookidega, mida müüsin Schumani platsil korraldatud Eesti simmanil ja käsitöölaadal. Valikus olid vaarikatäidisega kohupiimarullbiskviit ning śokolaadi- ja astelpajuvõidega tartaletid ning see oli päris esimene kord, kui ma oma küpsetistega avalikkuses üles astusin. Oli tore kogemus, ma loodan, et elu toob veel mõne sellise võimaluse.

Samuti sain anda oma väikese panuse Eesti heaks sellega, et koostasin ja tõlkisin meie maja sööklas (kus käib iga päev söömas ca 2000 inimest) Eesti toidu päeva jaoks retseptid ja organiseerisin kaunistused. Valikus oli hernesupp, heeringas hapukoorega, kartulisalat, kapsarullid, rullbiskviit marjadega ja kamavaht. Kokad said oma ülesandega seekord suurepäraselt hakkama ning kõigel oli pöörane menu! Juba pool tundi peale sööklauste avamist olid Eesti toidud otsas. Muudes lettides pakuti õnneks ikka muid asju ka, nii et tühja kõhuga keegi ei jäänud.

Aga tulles nüüd tagasi Eesti 100 juurde, siis lisaks väga tihedale Eesti kultuuriprogrammile, mida Belgias on sellega seoses pakutud (äsja lõppes näiteks Arvo Pärdi nädal), oli kohaliku kogukonna jaoks muidugi suursündmus see, et üle kümne aasta riietati Pissiv Poiss jälle Eesti(pärastesse) rahvariietesse. Sel puhul käisid paljud ka kohapeal, meie nende hulgas. Me polnud Brüsseli vanalinnas vist juba paar aastat käinud, sest ega sinna ju oma igapäevaelu elades ei satugi. Raekoja platsis torkasid silma suured hiinapärased kaunistused, mis olid sinna püstitatud ilmselt seoses Hiina kalendri uusaastapidustustega.

Pissiva Poisi ees oli massiliselt eestlasi, kes kõik koos poisiga pilti tegid. 🙂

Siis läksime koju ja katsime piduliku laua. C. tegeles kaunistustega ja mina kokkasin. Päeva erilisust arvestades läks lõpuks käiku väike purk murakamoosi, mille olin suvel keetnud topsitäiest murakatest, mille mu Saaremaa üüriline mulle Soomest toonud oli. Murakas on minu meelest nii maagilise ja küllusliku maitsega, et mingeid imetrikke temaga tegema ei peagi – segasin lihtsalt paisutatud źelatiini ja vahukoorega ning valasin mandlibiskviidist põhjale. Lihtsuses peitub võlu – kindlasti üks paremaid kooke, mida ma teinud olen. 🙂

Siis vaatasime poole silmaga EV100 otseülekannet ja pärast seda Avatari filmi. 🙂

Muidugi oli EV100 minu jaoks ka paras tordimaraton – kokku tegin kolme päeva jooksul seitse torti. 🙂 Neist kolm suurt ehk kokku kümme kilo torti läks C. kooli eesti keele õpetajatele, kes tahtsid oma kahtsadat kolleegi riigi juubeli puhul eesti maitsetega kostitada. Nendeks maitseteks said siis kohupiima ja vaarikatega sefiiritort, mustade sõstardega śokolaaditort ja astelpajuvahutort.

Tagasiside tuli koolist ülimalt positiivne, tordid olevat olnud päeva nael ja kõik õpetajad lummatud. Ning küsivat nüüd minu kontakte, nii et ehk saan edaspidi veel mõnele C. õpetajale kooki küpsetada. 🙂 Väga tore oli ka see, et eesti keele õpetaja kinkis mulle “Eesti saja tordi” raamatu. Mul oli see nagunii plaanis Eestisse tulles osta ning sellised tähelepanuavaldused teevad südame soojaks. 🙂

Alloleva tordi puhul pean aga jälle tänama C.-d, kes oli nõus õhtul kell 11 hakkama Lotte kuju voolima, nii et mul jäi üle see hommikul vaid toiduvärviga viimistleda. 🙂

Palju õnne, Eesti, järgmisteks sadadeks!

 

 

Mõned talvepildid

Kuna see blogi siin on eeskätt isiklik veebipäevik, siis panen ajaloo tarbeks üles ka mõned pildid eelmise aasta lõpust ja jõuludest.

Ühel nädalavahetusel juhtus selline ime, et väljas sadas laia valget lund. 🙂 Meie aed nägi välja nagu jõulumuinasjutt, kahjuks küll paar nädalat enne päris jõule.

 

Jõulupühad veetsime kodus, nagu ikka, et siis 27. detsembril startida traditsioonilisele aastavahetusreisile. Jõulumenüü osas tegime kompromissi – 24. detsembril minu soovitud lõhe tśillikastmes, 25. detsembril C. soovitud sidrunikana. Ma üldiselt ei ole väga suur kanalihasõber, aga seekord valisime poest seda Mecheleni tõugu tegelase, kes mulle juba kunagi ammu silma jäi, ning tuleb tunnistada, et Mecheleni tibu ei ole tõesti mõni tavaline linnuke. 🙂

Jõululaud nägi seekord välja selline. Püüdsime olla võimalikult suured minimalistid ja teadlikud toitujad. 🙂

Tordi tegin ka. Sacher-biskviit vaheldus jõhvikatarretise ja kamakreemiga. Kreemi lisasin karamelliseeritud valget śokolaadi, mis andis väga huvitava maitsenüansi. Arvan, et kasutan seda võtet teinekordki.

Aastavahetuseks oleme viimased 7 aastat eri riiki sõitnud. Alustasime 2010 Malagaga Hispaanias, siis tulid Pariis, Porto, Nice, Viin, Praha, Zagreb & Ljubljana. Kõik need reisid on olnud erakordselt mõnusad ja iga kord olema mõelnud, et peaks kindlasti tulema tagasi. Siiski valin igal aastal aastavahetuseks uue sihtkoha. Põhiliseks kriteeriumiks on see, et oleks Brüsselist otselend. Kuna siit läheb otselend ligi 60 sihtkohta, siis valikut jätkub. 🙂 Sel korral osutus valituks Budapest. Järgmises postituses räägingi sellest reisist lähemalt.

Jõulukass
Jõulukass

Peidetud paradiis

Pairi Daiza imelisest aiast olen oma blogis kirjutanud juba kahel korral, viimati siin. Tegemist on kindlasti minu kõige lemmikuma kohaga Belgias. Sel aastal käisime seal mai alguses ja nüüd jälle eelmisel reedel, kui Belgias oli rahvuspüha ja minul sünnipäev. Iga kord sinna minnes on avastada palju uut – midagi on juurde ehitatud, lisatud ümbrusesse sulanduvaid skulptuure, avatud uusi templeid, võetud kasutusele äärepoolseid alasid. Pargi omanikud on väga pühendunud visionäärid, kes loovad maailma oma tükikest paradiisi.

Igal aastal lisandub ka uusi loomaliike – sel aastal siis orangutanid (ema, isa & poeg ning oodata on veel ühe perekonna saabumist), gorillad, koaalad, kaeluskarud, kukkurkuradid, suured sipelgakarud…

Pairi Daiza teeb koostööd maailma loodus- ja loomakaitseorganisatsioonidega, et päästa ohustatud ja väljasurevaid liike, samuti võetakse enda hoole alla väärkoheldud või tollis konfiskeeritud isendeid ning ostetakse loomi (nt elevante) vabaks tsirkusest. Seda, kui hästi loomad ennast selles imelises pargis tunnevad, näitab kasvõi see, kui palju sünnib seal juurde loomalapsi.

Igal aastal tuleb juurde väikseid elevante, kaelkirjakuid, ninasarvikuid, kes kõik ju tehistingimustes üsna raskelt paljunevad, ning sel kevadel nägi ilmavalgust koguni pandakaru poeg Tian Bao (Taeva Kingitus).

Pairi Daiza on rajatud iidse tsistertslaste kloostri aladele ning seda rahu ja vaimsust on seal igal sammul tunda. Ühest küljest kannavad seda ammuste aegade energiat endas pargi territooriumil kõrguvad puuhiiglased, teisalt on väga elegantselt osatud  kasutusele võtta kloostri vanu hooneid. Lautadel ja tallidel on endiselt sama otstarve, kiriku grotti on elama pandud nahkhiired ja muud käsitiivalised (kelle keskel saab pimeduses ringi jalutada ja tunda, kuidas nad sinust õhus napilt mööda vihisevad), vesiveskis on restoran, kloostri õllevabrikus villitakse endiselt õlut (aastast 1677, sealsamas voolava Püha Bernardi allika veest), hilisem mõisahoone on ümber ehitatud suureks unenäoliseks hiidakvaariumiks …

Pargis asuv Püha Bernardi torn 12. sajandist on kogu Belgia vanim kiviehitis:

Puude kõrvale ja tee äärde on paigutatud hiiglaslikke kristalle ja poolvääriskive – kristalliteraapia töötab selles pargis täiega! Mitme meetri kõrgused mäekristallid, roosad kvartsid, ahhaadid, lasuriidid.. See opaal siin alumisel pildil on oma mõõtudelt küll neist eelnimetatutest väiksem, kuid sildilt võib lugeda, et tegu on ikkagi maailma suurima opaaliga (235 kg)!:

Lisaks tõstab kogu paiga energeetikat see, et pidevalt ehitatakse juurde (budistlikke) templeid, mis loomade elupaikadega kokku sulanduvad või millesse loomad lausa elama pannakse. Näiteks orangutanide maja on selline palee:

Elevandid elavad elevandipäise jumala Ganesha kuningriigis, kelle suuri ja väiksemaid skulptuure on samuti igal pool. Lisaks mängitakse elevantidele India muusikat, mille rütmis mõnele ennast kiigutda meeldib. 🙂

Kaks korda päevas saavad külastajad toita elevanti porganditega ning ilusa ilmaga vaadata elevandi supluse rituaali. Suplus toimub selles basseinis:

Kõigepealt seebitatakse elevant sisse, siis pritsitakse voolikuga puhtaks ja seejärel jalutab ta vette. Hiljem veest välja tulles saab elevant ämbritäie vett, mida londiga publikusse pritsida. 🙂

Paljud loomad jalutavad pargis vabalt ringi ning lubavad ennast silitada. Näiteks väiksed rohelised ahvikesed ja leemurid.

Park on jagatud maailma eri piirkondade vahel – on Jaapan, muu Aasia, Austraalia, Aafrika..

Praegu ehitatakse välja nn Külma Kuningriiki, mis hõlmab nii Venemaad kui ka muid põhjapoolseid rahvaid, sealhulgas indiaanlasi.

Sealsete murukatusega majade hoolduseks sobivad kõige paremini kitsed ja lambad. 🙂

Kui te ei ole seal pargis veel käinud, siis minge kindlasti. Selle nimel tasub isegi eraldi Belgia-reis ette võtta!

Spa termides ja allikatel

Belgia Ardennides, mitte väga kaugel Saksamaa piirist asub maaliline linnake Spa. Nunnu, hedonistlik ja natuke nagu unne suikuv. Kuulus peamiselt kolme märksõna poolest – terviseveeallikad & termid, kasiino ja Spa-Stavelot’ ringrada. Selle viimase tõttu on vist iga kolmas linnas ringisõitev auto Porsche ja iga kümnes Ferrari. C. leidis tabavalt, et Spa on otsekui Belgia Monaco – kasiinosid ja ralliautosid täis dekadentlik rikkurite enklaav.

Käisime seal esmakordselt paar aasta tagasi ja nüüd siis eelmisel nädalavahetusel uuesti, kui nelipühade aegu anti meile lausa kolm vaba päeva korraga.

Eelmisel korral peatusime kesklinnast kaugel, järve ääres. Siis seiklesime õhtul termidest tulles pikalt mööda kottpimedat mäenõlva, et tagasi hotelli jõuda. Tookord mõtlesingi, et kui peaks uuesti Spasse sõitma, siis oleme kindlasti Radissonis, mis on kohe termide all ning kust üles termidesse saab mugavalt privaatse funikulööriga, valged hommikumantlid seljas. 🙂

Noh, nagu arvata võiski, on see Radissoni hotell väga populaarne valik. Kui ma sügisel hakkasin booking.comis kuupäevi uurima, et leida vaba nädalavahetust, kus see hotell ei oleks veel täis bukitud, jõudsin otsaga juunikuusse välja. 🙂 Broneerisin siis tookord üheks ööks toa ära – ilma tühistamisvõimaluseta oli hind 100 eurot, mis on Spa hinnaklassi arvestades ikka tõeline soodukas.

Hotell oli igati tore. Isegi kui arvestada, et me olime just hiljuti tulnud GO Spast Kuressaarest, mille kvaliteeti on raske üle trumbata, vedas see hotell  välja küll. Ega need kaks polegi väga võrreldavad, sest GO Spas on ka basseinid ja saunad, Radissonist minnakse  funikulööriga aga üles termidesse, mis on eraldi ettevõte ja ka kõigile teistele külastajatele avatud. Alumisel pildil ongi jupike sellest funikulöörist näha – kõigepealt sisenevad pileti ostnud inimesed tänavalt ning siis peatub see uuesti hotelli teise korruse kõrgusel, kust tulevad peale hommikumantlite ja plätudega hotellikülalised:

Termid olid täiesti taevalikud – välisbasseinis oli vesi mõnusalt soe, nii et vaatamata sellele, et ka õhk oli soe, auras bassein nagu nõiakatel. Rahvast oli omajagu, peamiselt üks suur bussitäis hiinlasi, aga kuna need basseinid on seal küllalt suured, siis nügimiseks ei läinud, igaühele jätkus mingi oma niśś või massaaźijuga.

Seekord leidsime üles ka ukse teisele korrusele saunamaailma – türgi saun, leilisaun, sanaarium vaatega Ardennidele ning pime jahe ruum, kus sai lamades metsahääli kuulata. Seal pimeduses olid laes mingid lillad lambid, mille käes helendasid inimeste valged käterätid, hambad ja sõrmeküüned. 🙂 Küsisin C.-lt, kas mu implantaadid helendavad suus samamoodi kui hambad, aga vastust ei kuulnud, enne susistas kõrvalnaaber meid vaikseks. 🙂

Allkorrusel oli ka pikkade infrapunalampidega ruum, mille all inimesed lesisid lamamistoolides nagu suured sisalikud loomaaia terraariumis. 🙂

Kraanidest tuli mitut sorti Spa mineeraalveeallikate vett. Igal allikal on erinev mineraalidesisaldus – näiteks Marie Henriette’i marmorkauss oli aja jooksul päris mustaks tõmbunud.

Termidest tagasi hotelli jõudes oli tunne nagu uuestisündinul. Üli-ülimõnus rammestus!

Meie toa aknast avanes vaade peatänavale. Liikumist pole eriti näha, sest pilt on tehtud umbes poole kümne ajal õhtul (jah, ka siin Belgias on tsipake üsna valgeid öid), aga tegelikult oli seal ka päeval väga rahulik. Kui ralliautod välja arvata. 🙂

Hommikusöök oli  hotellis korralik, ehkki värske salatimaterjal piirdus paari kurgi- ja sellerijupiga, samal ajal kui igasuguseid saiasid-saiakesi oli külluses. GO Spas oli see suhe meeldivalt vastupidine, seal oli pagaritooteid minimaalselt ja salateid mitut sorti.

Seejärel tegime matka mööda tervisevete teed, mille äärde jääb 5 allikat. Kõik need allikad on ajaloo jooksul aidanud haigusi seljatada paljudel suurmeestel ja kroonitud peadel, sealhulgas Peeter Esimesel. Üks otse kesklinnas asuv allikas kannabki tema nime.

Allikate tee on tähistatud sellise märgiga:

ja kulgeb maaliliselt mööda Ardenni mägesid:

Külastasime kahte allikat – Barisart’i ja Geronstère’i ning võtsime mõlemast liitrise pudeliga vett kaasa. Barisart’i vesi oli kerge mulliga ja see on ka üks enamlevinumaid mineraalveesorte Belgia poodides. Sellisest kraanist voolab:

Vahepeal tegime metsas peatuse väikese mägijõe ääres. See oli hästi vaikne ja rahulik koht – vesi vulises ja pea kohal oli puuvõradest roheline katus. Istusime puust sillal ja olemine oli täiesti zen. Isegi eemalt kostuv ralliautode ja mootorrataste sõit ei pääsenud seda idülli lõhkuma.

Geronstère’i allikas oli eelmisest natuke pidulikum:

 

Selline pljeaad tõbiseid siniverelisi:

Kõrval oli ka restoran, mille väliterrass oma valgete päevavarjudega meid enda juurde meelitas. Veetsime seal äärmiselt dekadentliku pärastlõuna, nautides linnulaulu ja päikest. Küll tahaks öelda, et ka head toitu, kuid see oli ausalt öeldes siiski pigem keskpärane. Ega sellises kohas asuv söögikoht ju klientide saamise nimel pingutama suurt ei pea. Nii et julgen seda soovitada pigem klaasi õlle või tassikese kohvi joomiseks.

Note for myself: õllepõlgurina jõin seal esimest korda õlut, mis oligi tõepoolest hea – see nimi tuleb meelde jätta:

Pärast jalutasime raudteejaama mööda maalilist route Geronstère’i, mis alguses kulges mööda mäenõlvu ja siis läbi põldude ja hobusekoplite. Tilluke Spa-Geronstère’i jaam on  liini lõpp-peatus, kaugemale Ardennidesse rong ei sõida. Enne jaama kõrgub tee ääres ootamatult suursugune hoone – Waux-Hall.

Värava kõrvalt saime lugeda, et tegemist on 1770. aastal ehitatud lossiga, kus aadelkond pärast tervisevetel käimist oma meelt lahutas. Lossis on balli- ja kontserdisaalid. Kui otsustada nende mitmekordsete ja tornikestega ehitud elumajade järgi, mis Spa allikatetee ääres roheluses peituvad, on Spa vist endiselt üks Belgia aadli meeliselupaikadest.