Kevadine paradiisisaar

Kuidagi juhtus nii, et sattusime kevadisel koolivaheajal tõelisele paradiisisaarele. See saar oli sinisinise taeva all üleni erk-heleroheline, sidistav-vidistav ja liiri-lõõritav, sumisev ja sahisev ning nurmenukulõhnaline.

Kui ma jaanuarikuus lennukipiletid broneerisin, mõtlesin pigem, kas mai alguses Saaremaale sõites on ilmad ikka juba piisavalt soojad, et kannatab kütmata majas magada. Tegelikult läks aga nii, et ehkki eelmisel nädalal oli veel öökülmi olnud, sattusime meie Saaremaal otsekui suure suve keskele. Kaskede, tammede ja sarapuude võrad läksid lausa silmnähtavalt iga päevaga aina rohelisemaks ja tihedamaks, muru, mis meie saabudes ulatus napilt pahkluuni, ulatus kolme päeva pärast juba poolde säärde. Päike soojendas nagu pöörane ning taevas püsis terve nädala vähimagi pilvetriibuta. Tundsin ennast väga õnnistatuna, et sain seda kevadise looduse vägevat vaatemängu otse esireast pärani silmi imetleda. Ühe nädalaga võitis loodus oma lopsakuses tagasi kõik selle, mida terve pika külma talve vaka all hoitud. Hästi ilus ja eriline aeg oli.

Lisaks Saaremaa maakodule jõudsime veel Koorti sõpru ja hobuseid vaatama, peesitasime paar päeva Grand Rose spaas (ei ole paraku üheski aspektis GOSpaga võrreldav) ning lõpuks saime veel täiesti plaanivälise puhkepäeva Tallinnas. Nimelt selgus esmaspäeva hommikul kell 5 lennujaama jõudes, et meie lend on tühistatud. Kuna esimesed vabad kohad olid alles järgmiseks hommikuks, paigutati meid portsu toiduvautśeritega Nordic hotelli Viru väljakul. Nii et veel üks lisapäev suvesoojas Eestis, mis oli tegelikult üpriski rõõmustav, ehkki mõni meist pidi koolist puuduma.

Söögikohtadest tahaks esile tõsta Alar Aksalu taktikepi all toimetavat GOSpa restorani, kus sõime vaimustava õhtusöögi, ning Parroti minibaari Tallinnas Vana-Posti tänaval, mille lopsakas sisekujundus ja uudne toidufilosoofia pakub kindlasti elamuse. Homaarimakroonid kalamarjaga ja kuuma kartuli pallikesed foie gras‘ga – eelroogadest seekord kaugemale ei jõudnudki, aga ükskord tahaks kindlasti proovida ka pinsettidega nende pearooga nokkida.

Siis oli tore veel Rataskaevu 16, kuhu saime sisse kolmandal katsel. Tundub, et vähemalt õhtusel ajal tuleks sinna kindlasti laud broneerida. Head toidud ja hubane atmosfäär, veetsime seal mõnusa tunni enne Tõnis Mägi kontserti Mustpeade majas. Hea oli ka Laia tänava veganrestoran, tõeline üllataja aga Monaco baar Nordic Hotel Forumis oma sooja kitsejuustusalatiga. Seevastu NOP, mis seni alati on positiivseid emotsioone pakkunud, valmistas seekord pettumuse. Ning kõvasti kiidetud Rösti kardemoni- ja kaneelisaiad olid minu meelest liiga magusad, ehkki näevad vahvad välja.

Ärasõidukurbust leevendas seekord tublisti see, et juba kahe nädala pärast sätime ennast samas suunas tagasi, et võtta osa Uma Pido laulupeost Võrumaal. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s