Aastavahetus Budapestis

Olime Budapestis peaaegu terve nädala. Kuna tegu on nii suure ja võimsa linnaga, õieti lausa kahe eri linnaga Doonau kahel kaldal, siis ongi 5 tervet päeva kohapeal + 2 päeva sõiduks enam-vähem optimaalne aeg, et kõigele rahulikult tiir peale teha. Lühem reis tähendaks juba kiirustamist ja kompromisside tegemist. Algul oli mul plaanis sõita üheks päevaks ka Viini (tund aega rongiga) või Bratislavasse (kaks tundi rongiga), kuid tegelikult piisas Budapestist endast täielikult. Eks aastavahetus on ju reisimiseks ka natuke teistsugune aeg – 31. detsember ja 1. jaanuar ei ole just päevad, kus pikem rongisõit ette võtta.

Enne reisi ei teadnud ma ei Budapestist ega Ungarist eriti midagi. Ootused seetõttu väga suured ei olnud ja see on alati hea lähtepunkt, kus positiivsed üllatused on kerged tulema. Ja Budapestil tõesti oli, millega üllatada. Ilus, suursugune ja väga sõbralik linn. Hinnatase märksa soodsam kui Brüsselis ja ehk nüüd juba ka Eestis, eriti, mis puudutab toidumaailma.

Üürisime 2-toalise väikse aiaga korteri Buda linnaosas, mäe jalamil. Buda on märksa mägisem, vaiksem ja rahulikum kui Doonau paremal kaldal laiuv Pest. Buda mägi pole just kõige tavalisem mägi – selle sees on labürindid, mida saab külastada, ning sõja ajal oli mäesügavuses ka haigla, mis praegu on muudetud muuseumiks (Hospidal in the Rock). Selle mäe nõlval elades olid nii minul kui ka C.-l igal öösel väga huvitavad unenäod. 🙂

Budapest on tõeline gurmaanide paradiis. Väga palju on heade hindadega söögikohti ning kuhu iganes me ka sisse ei astunud, oli elamus garanteeritud. Esimesel õhtul käisime pardilihale spetsialiseerunud Kacksa‘s, kus alates kella 19st pakuvad pianist ja viiuldaja ka elavat muusikat. See oli selline väljapeetud koht, meenutas pisut Tśaikovskit Tallinnas. Kaunilt serveeritud toidud ja ülipüüdlik teenindus.

Teise õhtu valik oli Kacksa sumedast stiilist väga erinev, sest siis otsisime internetist leitud soovituse põhjal üles Trofea Grilli. Soovitaja elas ise Budapestis ja ütles, et see on kõigi ta ungarlastest sõprade lemmikkoht.  Tõepoolest, kuna kõik 3 Trofea Grilli restorani asuvad kesklinnast kaugemal, siis võib arvata, et turistid sinna just tihti ei satu ning tegu on pigem kohalike inimeste söögikohaga. Kui meie sinna õhtul kella 8 paiku jõudsime, olid  kõik ruumid rahvast pilgeni täis. Kusjuures peale ungari keele tõesti teisi keeli kuulda ei olnud. Põhimõte on seal lihtne – sissepääs maksab kindla summa ning siis võib süüa nii palju, kui vähegi jaksu on. Valikus oli buffet kümnekonna külma salati, kümnekonna sooja pajaroa ning 4-5 supiga. Lisaks oli suur valik marinaadis tooreid lihalõike ja toorest kala & mereande + köögivilju, mida sai enda taldrikule tõsta ja sealsamas grillmeistritel lasta ära grillida. Sushidele oli eraldi lett. No ja siis muidugi palju erinevaid kooke & jäätist ning maailma parim tiramisu. Kõik see kokku oli kolossaalne toiduorgia, mis jättis väga kustumatu elamuse. Absoluutselt kõik proovitud toidud olid väga head, eheda & naturaalse maitsega.  Kusjuures, kui me muidu Budapestis ülekaalulisi inimesi peaaegu ei näinudki, siis Torfea Grillis oli iga teine keskmise ameeriklase mõõtu. 🙂 Aeg-ajalt kustutati saalis kõik tuled, kõlaritest kostus laul ning saali marssisid teenindajad põlevate küünaldega tordid käes. Tundus, et see koht oli sünnipäevaliste seas populaarne, sest sel õhtul toodi neid torte saali vähemalt 6-7 tükki. Kogu see lõbu läks meile maksma ca 20 eurot inimese kohta, joogid sealhulgas. Kusjuures hõõgveini sai endale tünnist kulbiga tee peale kaasa ammutada veel ukse tagagi.

Kolmas söögikoht, millest rääkida tahaks, on Mazel Tov juutide linnaosas. See piirkond oli muidu pigem selline käestlastud ja lagunev, seetõttu oli sealt nii modernse tööstusdisainiga söögikoha leidmine isegi natuke üllatav. C. fännabki just sellist sisekujundust ja nende taimsed toidud olid ka suurepärased, nii et see koht oli igati täistabamus. Eriti võib soovitada sealset Jerusalemma juustukooki.

Kohvikutest võiks soovitada Ruszwurmi Buda mäel, sest sealne firmakook Ruszwurm oli tõesti midagi üsnagi enneolematut. Aga see pika ajalooga tilluke koht on ära mainitud vist küll kõikides turismibroźüürides ja seetõttu pidevalt rahvast täis. Istekoha leidmiseks tuleb seal seetõttu enamasti oodata ja see ei ole tore.  Ostke firmakook parem karbiga kaasa ja sööge seda kohviku taga mäeserval.

Ungarist ei saa muidugi lahkuda ilma guljaśśi proovimata. Meie tegime seda kohe esimesel õhtul jõuluturul. Suppi serveeriti selliste hiidkuklite seest, kus see siis vaikselt saiasisusse imbus ja sellega koos püdela massi moodustas. Lekkima õnneks midagi ei hakanud.

Budapesti jõuluturg oli üks armsamaid, mida seni nähtud. Hõivates üsna suure maa-ala St Stefani katedraali ümber ja Erzsebeti väljakul, oli seal kõigile piisavalt ja õdusalt ruumi. Müüdi käsitööd, hõõgveini ja igasugu sooja toitu. Igal täis- ja pooltunnil näidati katedraali fassaadil 3D valgusetendust, mille jälgimiseks sai müügiputkadest ka 3D prillid soetada. Käisime seal turul pea igal õhtul ning meeleolu oli seal alati rõõmus ja rahulik. Mida kahjuks ei saa enam öelda Lääne-Euroopa linnade jõuluturgude kohta. Eelmisel aastal Ljubljanas ja Zagrebis olid ka väga armsad jõuluturud, Budapesti oma oli nendega võrreldav, aga ruumi ja inimeste suhtarv oli Budapestis ilmselt kõige optimaalsem.

Vaateakendel torkas silma, et palju oli kasutatud põrsast õnnetoova sümbolina. Esimese vabariigi ajal oli põrsas ka Eestis väga levinud jõulukaardimotiiv, kuna sümboliseeris rikkust ja õnne. Nüüd pole selliseid kaarte ei Eestis ega Belgias silma hakanud, Ungari on aga ilmselt rohkem Saksa kultuuriruumis. Vana-aasta õhtul müüdi ka selliseid õnnetoovaid martsipanikooke:

Vana-aasta viimasel päeval võtsime eeskuju Vene kultusfilmast “Hüva leili” ja otsustasime end uue aasta saabumiseks saunas puhtaks pesta. Budapestis on ca 125 termaalvee allikat (nii mõneski tuleb vesi maa seest välja 70 kraadi juures) ning loomulikult arvukalt igasuguseid spaasid ja veekeskuseid. Valisime neist välja üha vanima ja kuulsaima ehk et siis Gellerti. No mis ma oskan öelda – Saaremaa spaade vastu see ikka ei saa. 🙂 Ehkki termaalveega pole Eestis just hoobelda. Gellertis oli avatud ainult üks suur külma veega sisebassein ja 5 väiksemat termaalveebasseini, milles kõigis erinev temperatuur, vahemikus 30-40 kraadi. Välisbassein oli kahjuks kinni, ehk oleks see üldmuljet parandanud. Õhk oli jahe ja ujumismüts kohustuslik. 🙂

Seevastu 1. jaanuaril alustasime uut aastat kultuurselt ja käisime Vasarely muuseumis. Vasarely on üks C. lemmikuid, keda nad on koolis ka pikemalt käsitlenud. Aga isegi, kui Vasarely ei satu olema teie lemmikkunstnik, võiks seda muuseumi igati soovitada – paraja suurusega ja toredalt üles ehitatud. Annab ühe inimese arenguteest hea ülevaate.

Eriti muudesse muuseumidesse me seekord ei jõudnudki, sest paar tükki, kuhu muidu ehk minna oleks tahtnud (tehnika ja etnograafia) olid renoveerimiseks suletud.

(Jätkub 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s