Pairi Daiza imelisest aiast olen oma blogis kirjutanud juba kahel korral, viimati siin. Tegemist on kindlasti minu kõige lemmikuma kohaga Belgias. Sel aastal käisime seal mai alguses ja nüüd jälle eelmisel reedel, kui Belgias oli rahvuspüha ja minul sünnipäev. Iga kord sinna minnes on avastada palju uut – midagi on juurde ehitatud, lisatud ümbrusesse sulanduvaid skulptuure, avatud uusi templeid, võetud kasutusele äärepoolseid alasid. Pargi omanikud on väga pühendunud visionäärid, kes loovad maailma oma tükikest paradiisi.
Igal aastal lisandub ka uusi loomaliike – sel aastal siis orangutanid (ema, isa & poeg ning oodata on veel ühe perekonna saabumist), gorillad, koaalad, kaeluskarud, kukkurkuradid, suured sipelgakarud…
Pairi Daiza teeb koostööd maailma loodus- ja loomakaitseorganisatsioonidega, et päästa ohustatud ja väljasurevaid liike, samuti võetakse enda hoole alla väärkoheldud või tollis konfiskeeritud isendeid ning ostetakse loomi (nt elevante) vabaks tsirkusest. Seda, kui hästi loomad ennast selles imelises pargis tunnevad, näitab kasvõi see, kui palju sünnib seal juurde loomalapsi.
Igal aastal tuleb juurde väikseid elevante, kaelkirjakuid, ninasarvikuid, kes kõik ju tehistingimustes üsna raskelt paljunevad, ning sel kevadel nägi ilmavalgust koguni pandakaru poeg Tian Bao (Taeva Kingitus).
Pairi Daiza on rajatud iidse tsistertslaste kloostri aladele ning seda rahu ja vaimsust on seal igal sammul tunda. Ühest küljest kannavad seda ammuste aegade energiat endas pargi territooriumil kõrguvad puuhiiglased, teisalt on väga elegantselt osatud kasutusele võtta kloostri vanu hooneid. Lautadel ja tallidel on endiselt sama otstarve, kiriku grotti on elama pandud nahkhiired ja muud käsitiivalised (kelle keskel saab pimeduses ringi jalutada ja tunda, kuidas nad sinust õhus napilt mööda vihisevad), vesiveskis on restoran, kloostri õllevabrikus villitakse endiselt õlut (aastast 1677, sealsamas voolava Püha Bernardi allika veest), hilisem mõisahoone on ümber ehitatud suureks unenäoliseks hiidakvaariumiks …
Pargis asuv Püha Bernardi torn 12. sajandist on kogu Belgia vanim kiviehitis:
Puude kõrvale ja tee äärde on paigutatud hiiglaslikke kristalle ja poolvääriskive – kristalliteraapia töötab selles pargis täiega! Mitme meetri kõrgused mäekristallid, roosad kvartsid, ahhaadid, lasuriidid.. See opaal siin alumisel pildil on oma mõõtudelt küll neist eelnimetatutest väiksem, kuid sildilt võib lugeda, et tegu on ikkagi maailma suurima opaaliga (235 kg)!:
Lisaks tõstab kogu paiga energeetikat see, et pidevalt ehitatakse juurde (budistlikke) templeid, mis loomade elupaikadega kokku sulanduvad või millesse loomad lausa elama pannakse. Näiteks orangutanide maja on selline palee:
Elevandid elavad elevandipäise jumala Ganesha kuningriigis, kelle suuri ja väiksemaid skulptuure on samuti igal pool. Lisaks mängitakse elevantidele India muusikat, mille rütmis mõnele ennast kiigutda meeldib. 🙂
Kaks korda päevas saavad külastajad toita elevanti porganditega ning ilusa ilmaga vaadata elevandi supluse rituaali. Suplus toimub selles basseinis:
Kõigepealt seebitatakse elevant sisse, siis pritsitakse voolikuga puhtaks ja seejärel jalutab ta vette. Hiljem veest välja tulles saab elevant ämbritäie vett, mida londiga publikusse pritsida. 🙂
Paljud loomad jalutavad pargis vabalt ringi ning lubavad ennast silitada. Näiteks väiksed rohelised ahvikesed ja leemurid.
Park on jagatud maailma eri piirkondade vahel – on Jaapan, muu Aasia, Austraalia, Aafrika..
Praegu ehitatakse välja nn Külma Kuningriiki, mis hõlmab nii Venemaad kui ka muid põhjapoolseid rahvaid, sealhulgas indiaanlasi.
Sealsete murukatusega majade hoolduseks sobivad kõige paremini kitsed ja lambad. 🙂
Kui te ei ole seal pargis veel käinud, siis minge kindlasti. Selle nimel tasub isegi eraldi Belgia-reis ette võtta!
Blogikohvik2 