Natuke tordipilte

Blogisse kirjutama pole ma juba pikemat aega sattunud, aga kööki torte nikerdama ikka satun aeg-ajalt. 🙂 Suvel oli küll ka selle hobiga väike paus, aga nüüd sügisest jälle uue hooga – sel nädalavahetusel näiteks visplit peaaegu käest ära ei pannudki.

Eeskätt iseendale mälestuseks (aga ka tervituseks Mallele!) riputan nüüd valiku vahepealsest loomingust siiagi üles.

Kõigepealt üks väike mangotort heale kolleegile, kelle küll kogemata tegin viis aastat nooremaks. Ilmselt juhtus selline apsakas inertsist, kuna just enne olin valmis saanud suure napoleonitordi teise kolleegi abikaasale, mille peale sai kirja õige number. 🙂

Siis mango-śokolaaditort minu Ungari-Philipiini kuldklientidele, kes nimetavad seda torti legendaarseks ja universumi parimaks. 😀 Mesilast sooviti kaunistuseks seetõttu, et nende tütre hellitusnimi on Mezike, mis ungari keeles tähendavat mesimummi. 🙂

Veel üks neile tehtud tellimus baby-showeri peoks:

Eesti 100 tähistamine tõi kevadel muidugi väga palju koogisoove.

Näiteks need kolm suurt torti läksid C. kooli eesti keele õpetajatele, et nad saaksid pidupäeva puhul oma kolleege kostitada ja eesti maitseid tutvustada. Valikus siis kohupiima-vaarika, astelapajuvahu ning musta sõstra-śokolaadi.

Vaarikavahust tort:

Ja teinegi tort vaarikavahust, millele seekord seltsiks śokolaadivaht. Kujutab see teos siinset populaarset multifilmitegelast Barbe à Papa’d ehk siis tõlkes Suhkruvatti. 🙂

Järgmisele tordile sooviti kaunistuseks smailisid. Mul oligi kodus just selline jääkuubikute vorm. Nii et tegin smailid mangotarretisest. 🙂

See tort on vist kõige väiksem, mida ma tellimuse peale teinud olen – ainult kahele inimesele:

Elu esimese Red Velveti koogi pidin tegema tööpäev õhtul, kus olin peale Võrus peetud Uma Pido Tallinnas hommikul kell 4 üles tõusnud, et jõuda kell pool 7 väljuvale Brüsseli lennule ja sealt edasi tööle. Nii et see torditegu möödus justkui unes. 🙂 Värv oleks võinud tulla instensiivsem punane, aga mul ilmselt ei ole nii kangeid toiduvärve, kui Ameerikas kasutatakse. Aga ega värvi enne torti lahtilõikamist ei näegi.

Allpool on tegu – üllatus-üllatus – rabarberitordiga. Rabarberimoosi katab valge śokolaadiga tugevdatud kreem. Olevat olnud nii hea, et osad sööjad olid minestanud. 🙂

Metsateema on mulle teadagi väga südamelähedane. Nii et seda torti oli väga tore teha ja tulemusega jäin ka ise täiesti rahule. 🙂

Sügisel sai ka mu isiklik laps aasta vanemaks. Temale tuli selline valge karuga makroonitort. All on üks suur makroonitainast ketas, siis śokolaadi-võikreem ja vaarikavaht, mille sees musta sõstra tarretisest insert, peal mascarponekreem ja väikesed makroonid:

Kuna selle sõime ise ära, siis sain pildistada ka seestpoolt 😛

C. eesti keele õpetaja tellis oma sünnipäevaks aga kolmekilose astelpajutordi:

Kaks viimast torti läksid ühe pere lastele, sisuks śokolaadivaht ja vaarikavaht ning kaunistused vastavalt tüdrukute soovile:

Selleks korraks kõik. Järge on ootamas tellimused punase autoga ning pingviini, pandakaru ja ahviga. 🙂

Umapidolised

Maikuu viimasel päeval võtsime ette sõidu Eestisse, et saada osa võrokeste laulupeost Uma Pido. Mina pealtvaatajana, C. lauljana Euroopa eestlaste koori ridades.

Ehkki väljavaade ühe nädalavahetusega Brüsselist Võrus käia ning siis esmaspäeva varahommikuse lennuga otse tööle/kooli jõuda tõotas tulla omajagu pingeline, ei lubanud süda sellest imelisest sündmusest siiski kõrvale jääda, sest pildid-jutud eelmistest UmaPidodest olid selleks liiga mõjusad. Seekordne pidu, mis on toimunud iga kahe aasta tagant, oli järjekorras juba viies.

Eks mind ahvatles ka see, et ma polnud Võrus ligi 30 aastat käinud ning üle vaatamist vajasid nii Kubija spaa, Tamula järv kui ka legendaarne Katariina kohvik, mille kuulsus on juba ammu Võrust kaugemale ulatunud.

Meie reis ei alanud just üleliia sujuvalt, sest planeeritud südaöise maandumise asemel jäime Riiga toppama ja jõudsime Tallinnasse alles pool 3 hommikul. Siis mõned tunnikesed tukkumist Tatari tänava hostelis (mille sisekujundus, kui seda nii võiks nimetada, meenutas mõnd ulmefilmi maagiliste seente teemal) ja siis kella kaheksase bussiga Võrru, millele mul olid piletid juba netist ostetud. C. jäi muidugi bussis kohe magama, mul see nii hästi ei õnnestu.

Võrus oli imeline ilm ja Võru ise ka imeline. Katariina kohvik oli täpselt nii tore, kui ma arvanud olin. Sõime seljankat, fooliumis küpsetatud lõhe köögiviljadega, kuulsaid kohupiimataskuid, rabarberilimonaadi ja kohvi ning arve kahe peale oli umbes midagi kümne euro kanti. Aga maitsva toidu kõrval väärivad ülistussõnu eelkõige need imelised daamid, kes seda kohta peavad – harvanähtavalt helged ja kirkad inimesed.

Võrust Kubijale otsustasime minna jalgsi ning sattusime täitsa juhuslikult mööduma Kreutzwaldi majamuuseumist. Kui meil esialgu oli plaanis vaid korra hoovi kiigata, siis kohtumine muuseumitöötajatega viis selleni, et saime endale ligemale 2 tundi kestnud privaatse ja põneva tuuri Kreutzwaldi radadel. Täielik elamus! Olime sel päeval nende esimesed külastajad ja kuna lahkusime sealt õhtul viie paiku, siis ilmselt ka viimased.

Ma arvan, et kõigist Eesti muuseumitest on see Kreutzwaldi oma nüüd minu lemmik, kuna see oli nii ehe ja päris ja tõeline. Muu hulgas sai C. mängida Kreutzwaldi elutoas tema tütre tiibklaveril, mida muuseumitöötajad korrapäraselt häälestada lasevad ning mis kõlas väga omapäraselt, nagu klavessiin. Köögis oli Kreutzwaldil samasugune veepaagi-kraanikausi-süsteem, nagu olime näinud Siberis Nikita juures, aga tal ei olnud see muidugi mitte plastmassist vaid marmorist. Kapis aga samasugused “Old Luxemburgi” mustriga taldrikud, nagu Villeroy & Bochil siiamaani tootmises on. Aidas oli aga hundinahkne kasukas. 🙂 Ühes kõrvalhoones oli näitus tema raamatutest,  mis tõlgitud rohkem kui 50 keelde. Prantsuse keelde on “Kalevipoeg” tõlgitud kahel korral, kusjuures 30ndate tõlkes on pealkirjaks “Le Kalevipoeg”, mis viitab sellele, et  ega tõlkija vist väga hästi aru ei saanud, mida ta tõlkinud on. Antoine Chalvini 2004. aasta tõlkes on muidugi juba “Kalevipoeg”. Siis oli huvitav veel see, et osad keeled oli selle nime ära tõlkinud “The Son of Kalev”, “Kalevo sûnus” jne, enamik aga kasutas siiski Kalevipoega.

Võru linnas kohtab Navitrolla tegelasi.
Võru linnas kohtab Navitrolla tegelasi.

Kubija spaa on väga armas väike koht, kus lõõgastuda oli lihtne. 🙂 Erineva temperatuuriga väikesed istumisbasseinid ja üks suurem ujumiseks, mõned saunad ka. Tekkis tahtmine sinna veel teinekordki tagasi minna. Sest ega meil ju seekord ümbruskonna uudistamiseks aega ei jäänud. Järgmisel päeval käisime linnas kõigepealt Uma Pido laadal (kuusevõrse kali ja Metsavenna talu sõir!) ning siis algasid lauluväljakul proovid ja õhtul kontsert.

Kontsert oli muidugi imeline, alates juba sellest, et see Kubija lauluväljaku asukoht on väga muhe. Männimetsa all, nii et publiku hulgas olid koos nii puud kui inimesed. Karge puhas õhk, piisavalt pinke kõigile istumiseks. Kusjuures ma olin just ostnud laadalt kaasa suure kangastelgedel kootud sinise vaiba – sellega katsime ühe puupingi ära ja tegime olemise niimoodi veelgi mõnusamaks. Nüüd on meil Brüsselis põrandal vaip, mis on Võrus laulupeol käinud. 🙂

Kogu programm oli tervikuna väga õnnestunud. Laulud olid rõõmsad ja hoogsad, tantsunumbrid vaimukad, lavakujundus täienes järk-järgult iga laulu käigus – kõigepealt veeretati kohale heinapallid, siis kaeti tantsuplats heintega, toodi kohale puupakud, nende sisse pisteti kased, siis pandi üles pikk laud, sinna toodi lillepotid ja kõige lõpuks koogid-pirukad, mida siis laulukaare all seisjad pärast kontserti maitsta said. Ehe ja südamlik.

Muide, võro kiil on üks äraütlemata armas keel! Laadal oli võimalik mängida mõistatamismängu ning võru- ja eestikeelsed sõnu kokku sobitada. Kui enamasti oli  võimalik loogikat appi võtta (karvapluum – aprikoos, rehkendüsmassin – taskuarvuti, jutipulk – joonlaud jne), siis umbes kolmandiku puhul jäime jänni! Eelkõige just igasuguste uuema aja tehnikavidinate osas. No kes näiteks tuleks selle peale, et mikrofon on “tsäpekõrv”! Siit saab igaüks võrokiilsed sõnu õppida. 🙂

UmaPido FB lehel ilmus enne pidu väga tore pidulise meelespea, mis väärib blogis talletamist:

Hää Uma Pido küläline!

Oodami Sinno 2. juulil Võro Kubijalõ lämma süäme ja rõõmsa meelega.

Olõmi sõbraligu ja rehkendämi tõõnõtõõsõga.

Autoga tulõjil pallõmi rehkendä tuuga, et autit tulõ pall’o ja parkminõ ja pidoplatsi pääle jõudminõ või uma jao aigu võtta.

Ilosa pääva- ja vihmavar’o saava Uma Pido aigu kinäste Su vüürüse konksi otsan olla.

Su lemmikeläjäl om koton parõmb ja tä om tenolik, ku saa seo õdak umaette olla.

Klaasist pudõli hää külmä joogiga uutva Sinno päält pito koton külmäkapin, nii om meil kõigil ohotumb.

Sul tulõ mõtõ pidoplatsi pääl drooni linnuta, sis las tuu jääski mõttõs. Droonõ linnutaminõ om keeletü.

Lõpetuseks panen mõned fotod sealtsamast Uma Pido FB lehelt.

 

Kevadine paradiisisaar

Kuidagi juhtus nii, et sattusime kevadisel koolivaheajal tõelisele paradiisisaarele. See saar oli sinisinise taeva all üleni erk-heleroheline, sidistav-vidistav ja liiri-lõõritav, sumisev ja sahisev ning nurmenukulõhnaline.

Kui ma jaanuarikuus lennukipiletid broneerisin, mõtlesin pigem, kas mai alguses Saaremaale sõites on ilmad ikka juba piisavalt soojad, et kannatab kütmata majas magada. Tegelikult läks aga nii, et ehkki eelmisel nädalal oli veel öökülmi olnud, sattusime meie Saaremaal otsekui suure suve keskele. Kaskede, tammede ja sarapuude võrad läksid lausa silmnähtavalt iga päevaga aina rohelisemaks ja tihedamaks, muru, mis meie saabudes ulatus napilt pahkluuni, ulatus kolme päeva pärast juba poolde säärde. Päike soojendas nagu pöörane ning taevas püsis terve nädala vähimagi pilvetriibuta. Tundsin ennast väga õnnistatuna, et sain seda kevadise looduse vägevat vaatemängu otse esireast pärani silmi imetleda. Ühe nädalaga võitis loodus oma lopsakuses tagasi kõik selle, mida terve pika külma talve vaka all hoitud. Hästi ilus ja eriline aeg oli.

Lisaks Saaremaa maakodule jõudsime veel Koorti sõpru ja hobuseid vaatama, peesitasime paar päeva Grand Rose spaas (ei ole paraku üheski aspektis GOSpaga võrreldav) ning lõpuks saime veel täiesti plaanivälise puhkepäeva Tallinnas. Nimelt selgus esmaspäeva hommikul kell 5 lennujaama jõudes, et meie lend on tühistatud. Kuna esimesed vabad kohad olid alles järgmiseks hommikuks, paigutati meid portsu toiduvautśeritega Nordic hotelli Viru väljakul. Nii et veel üks lisapäev suvesoojas Eestis, mis oli tegelikult üpriski rõõmustav, ehkki mõni meist pidi koolist puuduma.

Söögikohtadest tahaks esile tõsta Alar Aksalu taktikepi all toimetavat GOSpa restorani, kus sõime vaimustava õhtusöögi, ning Parroti minibaari Tallinnas Vana-Posti tänaval, mille lopsakas sisekujundus ja uudne toidufilosoofia pakub kindlasti elamuse. Homaarimakroonid kalamarjaga ja kuuma kartuli pallikesed foie gras‘ga – eelroogadest seekord kaugemale ei jõudnudki, aga ükskord tahaks kindlasti proovida ka pinsettidega nende pearooga nokkida.

Siis oli tore veel Rataskaevu 16, kuhu saime sisse kolmandal katsel. Tundub, et vähemalt õhtusel ajal tuleks sinna kindlasti laud broneerida. Head toidud ja hubane atmosfäär, veetsime seal mõnusa tunni enne Tõnis Mägi kontserti Mustpeade majas. Hea oli ka Laia tänava veganrestoran, tõeline üllataja aga Monaco baar Nordic Hotel Forumis oma sooja kitsejuustusalatiga. Seevastu NOP, mis seni alati on positiivseid emotsioone pakkunud, valmistas seekord pettumuse. Ning kõvasti kiidetud Rösti kardemoni- ja kaneelisaiad olid minu meelest liiga magusad, ehkki näevad vahvad välja.

Ärasõidukurbust leevendas seekord tublisti see, et juba kahe nädala pärast sätime ennast samas suunas tagasi, et võtta osa Uma Pido laulupeost Võrumaal. 🙂

Kümme päeva Tenerifel

Milline on ideaalne puhkus? Minu puhul üpris tõenäoliselt selline, nagu meil sel aastal lihavõtete ajal oli: päike, ookean, hea toit, põnevad matkad, viietärnihotell. Külluses lõõgastust ja muretut kulgemist, piiramatu võimalus pikutada rannatoolil, ujuda soojendusega katusebasseinis või lesida pehmes voodis valgete linade vahel. 🙂 Kümme päeva on just paras aeg, et täielikult puhkusereźiimile lülituda ning lahti saada vastikust köhast-nohust, mis juba mitu nädalat kiusanud on.

See oli meie esimene lõunamaa-puhkuse kogemus ning võib arvata, et ilmselt mitte viimane. Aga viietärnihotelli ma teine kord vast enam ei võtaks, sest ükski inimene ei suuda süüa nii palju, kui sealsetes buffet’des pakutakse. Aga ometi ju tahaks kõike maitsta! 😀

Esimene päev. Algas öösel kolmveerand neli taksosõiduga lennujaama. Enne kuut olid lennukil juba rattad õhus. Neli tundi lendu ja Tenerife – siin me oleme! Costa Adejesse sõitsime liinibussiga, edasi jalutasime tund aega hotelli. Kõik see päikeseline ja värvikirev arhitektuur tundus magamata silmadele üpris teisest maailmast pärinevana. On see unes või ilmsi? Varustasime end päikeseprillide ja laiade kübaratega, sest päike tundus üpris jõuline. Kõigele vaatamata õnnestus C.-l reisi lõpuks suuremast osast nahast vabaneda. Öösel nägime hotelli rõdul täiesti ebamaist ilutulestikku ookeani kohal. Lisaks oli ka täiskuu.

Teine päev. Patseerime hotelli läheduses olevasse El Duque randa, mis kuuldavasti on paljude lemmik. Lainetus on seal tugev ja salakaval – kui ennast veepiirile liiga lähedale sisse sead, kastab mõni ootamatu laine su varem või hiljem märjaks ning püüab ka asjad endaga ookeani kaasa haarata.

Jalutame piki rannapromenaadi kuni Puerto Colonini, leiame täiesti intuitiivselt üles eestlaste Tenerife Kompassi ja saame sealt paar head söögikohasoovitust. Ühe neist proovimegi kohe järele – hiiglaslik kümneeurone paella “Paella Grande Valencianas”.

Järgmiseks viieks päevaks on mul Kompassi kaudu broneeritud rida aktiviteete. Igav juba ei hakka!

Kolmas päev. Saaretuur Olaviga. Algas enne kukke ja koitu – bussis tuli olla juba pool kaheksa. Ning siis 12 tundi järjest lakkamatut infotulva, sõitu mööda serpentiine ja laavaväljasid. Kes Tenerifele satub, siis eestikeelne saaretuur Kompassiga on igal juhul a must. Saate rohkem teada, kui ükskõik millise virna turismibroźüüre ja ajalooraamatuid läbi lugedes. Ja nalja saab ka kõvasti.

Neljas päev. Ülikoolilinn La Laguna ja ürgne loorberimets. Need dinosauruste-aegsed metsad on säilinud ainult Madeiral ja Tenerife loodetipus, igal pool mujal ei elanud need jääaega üle. Tunne on, nagu siseneksid Avatari filmi.

Viies päev. Masca mägimatk. Kuna hiljutised tugevad vihmad on Masca kaljukurus põhjustanud varinguid, on Hispaania valitsus selle matkaraja ajutiselt sulgenud ning seetõttu teeme meie alternatiivse raja sealt lähedalt. See on küll natuke pikem, ligi 9 km, aga kuuldavasti palju lihtsam. Noh, ilmselt ongi hea, et just nii läks, sest ega minul ju vähimatki füüsilist ettevalmistust polnud. Õnneks pakkus korraldusfirma Canaventura kõigile tasuta laenuks matkasaapaid, – keppe ja seljakotte. Kui lõpuks mägedest alla jõudsime, saime los Gigantese rannas varbad korraks ookeani pista ning siis tuli tund aega laevaga merel delfiinivaatlust. Paar sõbrakest olid nii uudishimulikud, et ujusid meile üpris lähedale. Rõõm!

Kuues päev. Loro park. Veel palju delfiine ja mõned vaalad. Hästi ilus ja puhas park, pole ime, et Euroopas nr 1 ja maailmas nr 2.

Seitsmes päev. Laevaga merel. Põhiliselt nägime vaalu, ka ligi kümneliikmeliste perekondadena. Väga lähedale nad meie laeva siiski ei lasknud, ujusid vee all minema. Boonusena kohtasime ka mõnda delfiini ja ühte merekilpkonna! Laevameeste sõnul olime “very, very lucky“, sest neid kaht viimast ei pidavat nägema kaugeltki mitte iga päev.

Kaheksas päev. Sõitsime tasuta bussiga Jungle Parki, mis asub ca 8 km Costa Adejest mägedesse. Võrreldes Loroga oli see palju tagasihoidlikum ja mahajäetum, aga omamoodi siiski väga armas. Lindude etendus oli muljetavaldav, sest seal oli koos palju erinevaid liike, näiteks marabud ja iibised, kes lendasid taeva all täitsa vabalt ringi. Üks valgepea-merikotkas näiteks otsustaski minema lennata. Ehk ta ikka hiljem söögi ajaks pöördus oma puuri tagasi.

Üheksas päev. Väike tiir ookeani äärde ja tagasi hotelli, et võtta viimast taevalikust katuseterrassist.

 

Kümnes päev. Kell kaheksa hommikul taksoga lennujaama, kella viie paiku kodus. Õnneks oli ka Brüsselis jõudnud vahepeal soojaks minna, valutu üleminek. 🙂

 

 

Eesti 100

Tahaksin ka siia blogisse jätta maha väikese märgi sellest, et äsja möödus sada aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Eesti ja eestlased on loomulikult olemas olnud juba tuhandeid aastaid. Selle kõrval tundub sada aastat vaid silmapilk ega oma kogu rahva pärandi seisukohalt ilmselt eriti suurt tähtsust. Ometi on 100 ilus ümmarguste nullidega number, mida on tore tähistada.

Brüsselis algas see Eesti-tähistamine tegelikult juba eelmisel suvel seoses Eesti eesistumisega ELi Nõukogus, nii et igasuguseid pidusid ja vastuvõtte on olnud juba omajagu. Muu hulgas korraldasime oktoobris oma majas Eesti-teemalise kunstinäituse “Variatsioonid maa ja vee piiril”, kus üks kahest ülesastunud kunstnikust oli minu Pariisis elav sõbranna Kaia. Selle näituse avamine läks ajalukku ülimalt uhke pidulauaga, mis mainiti ära isegi kohalkäinud Aktuaalses Kaameras. 🙂 Kõik mu kolleegid kokkasid ja küpsetasid hämmastavas õhinas ja üksmeeles ning mina tegin lauakaunistuseks oma aia lagedaks pea kõigist sõnajalgadest ja metsmaasikalehtedest. See laud tuli meil välja nii Eesti kui üldse olla saab ning moodustas kunstnike töödega väga võluva terviku 🙂

Talvel sain mina veel teistki korda telepurki – seekord oma kookidega, mida müüsin Schumani platsil korraldatud Eesti simmanil ja käsitöölaadal. Valikus olid vaarikatäidisega kohupiimarullbiskviit ning śokolaadi- ja astelpajuvõidega tartaletid ning see oli päris esimene kord, kui ma oma küpsetistega avalikkuses üles astusin. Oli tore kogemus, ma loodan, et elu toob veel mõne sellise võimaluse.

Samuti sain anda oma väikese panuse Eesti heaks sellega, et koostasin ja tõlkisin meie maja sööklas (kus käib iga päev söömas ca 2000 inimest) Eesti toidu päeva jaoks retseptid ja organiseerisin kaunistused. Valikus oli hernesupp, heeringas hapukoorega, kartulisalat, kapsarullid, rullbiskviit marjadega ja kamavaht. Kokad said oma ülesandega seekord suurepäraselt hakkama ning kõigel oli pöörane menu! Juba pool tundi peale sööklauste avamist olid Eesti toidud otsas. Muudes lettides pakuti õnneks ikka muid asju ka, nii et tühja kõhuga keegi ei jäänud.

Aga tulles nüüd tagasi Eesti 100 juurde, siis lisaks väga tihedale Eesti kultuuriprogrammile, mida Belgias on sellega seoses pakutud (äsja lõppes näiteks Arvo Pärdi nädal), oli kohaliku kogukonna jaoks muidugi suursündmus see, et üle kümne aasta riietati Pissiv Poiss jälle Eesti(pärastesse) rahvariietesse. Sel puhul käisid paljud ka kohapeal, meie nende hulgas. Me polnud Brüsseli vanalinnas vist juba paar aastat käinud, sest ega sinna ju oma igapäevaelu elades ei satugi. Raekoja platsis torkasid silma suured hiinapärased kaunistused, mis olid sinna püstitatud ilmselt seoses Hiina kalendri uusaastapidustustega.

Pissiva Poisi ees oli massiliselt eestlasi, kes kõik koos poisiga pilti tegid. 🙂

Siis läksime koju ja katsime piduliku laua. C. tegeles kaunistustega ja mina kokkasin. Päeva erilisust arvestades läks lõpuks käiku väike purk murakamoosi, mille olin suvel keetnud topsitäiest murakatest, mille mu Saaremaa üüriline mulle Soomest toonud oli. Murakas on minu meelest nii maagilise ja küllusliku maitsega, et mingeid imetrikke temaga tegema ei peagi – segasin lihtsalt paisutatud źelatiini ja vahukoorega ning valasin mandlibiskviidist põhjale. Lihtsuses peitub võlu – kindlasti üks paremaid kooke, mida ma teinud olen. 🙂

Siis vaatasime poole silmaga EV100 otseülekannet ja pärast seda Avatari filmi. 🙂

Muidugi oli EV100 minu jaoks ka paras tordimaraton – kokku tegin kolme päeva jooksul seitse torti. 🙂 Neist kolm suurt ehk kokku kümme kilo torti läks C. kooli eesti keele õpetajatele, kes tahtsid oma kahtsadat kolleegi riigi juubeli puhul eesti maitsetega kostitada. Nendeks maitseteks said siis kohupiima ja vaarikatega sefiiritort, mustade sõstardega śokolaaditort ja astelpajuvahutort.

Tagasiside tuli koolist ülimalt positiivne, tordid olevat olnud päeva nael ja kõik õpetajad lummatud. Ning küsivat nüüd minu kontakte, nii et ehk saan edaspidi veel mõnele C. õpetajale kooki küpsetada. 🙂 Väga tore oli ka see, et eesti keele õpetaja kinkis mulle “Eesti saja tordi” raamatu. Mul oli see nagunii plaanis Eestisse tulles osta ning sellised tähelepanuavaldused teevad südame soojaks. 🙂

Alloleva tordi puhul pean aga jälle tänama C.-d, kes oli nõus õhtul kell 11 hakkama Lotte kuju voolima, nii et mul jäi üle see hommikul vaid toiduvärviga viimistleda. 🙂

Palju õnne, Eesti, järgmisteks sadadeks!

 

 

Kooki ka

Väike galerii vahepeal valminud tortidest, mis veel blogisse jõudnud ei ole.

Selle porgandikoogi tegin suvel enda sünnipäevaks. Koosnes põhiliselt mandlijahust, kreeka pähklitest ja porganditest, vahele panin mascarponekreemi. 🙂

C. sünnipäeval oli 2 torti. Kõigepealt selline tilluke, millega ta hommikul üles laulsin ja millelt sai küünlad ära puhuda:

Ja siis selline pirakas, mis söödi sõpradega ära Escape-ruumis sünnipäeva tähistades.

Jah, lapsuke on juba 16! Panen siia tortide vahele ka rõõmsa sünnipäevaseltskonna (pildilt on puudu üks poiss, kes jäi hiljaks).

Mangotort on viimasel ajal üldse olnud kõige populaarsem valik, tõugates troonilt pikaajalise lemmiku – sidrunitordi. Kolleegi isa juubelitordi kaunistamisel kasutasin esmakordselt sellist vitraaźitehnikat. Śokolaad toimis raamina väga hästi, jäin tulemusega rahule:

Veel üks mangotort, seekord kahasse vaarikaga:

Soome 100. aastapäevaks teemakohane kohupiimatort Soome kolleegidele:

Taas üks jalgpalliteemaline tort Raffaello kommidega.

Üldiselt mu südametunnistus suhkrumassist kattega torte teha ei luba. 🙂 Liiga ebatervislik. Kui üldse mingit massiivset katet teha, siis olen eelistanud martsipani, kuigi ka seda pigem väldiksin.  Samas tuleb tunnistada, et tehniliselt on suhkrumassiga töötamine puhas lust ja rõõm. See on nii plastiline ja hästi vormitav materjal, et sisemine kunstnik saab vabalt möllata. Erinevalt martsipanist suhkrumass töö käigus ei mõrane ega kuiva.

Seega olen aeg-ajalt ka suhkrumassist midagi teinud, kui mõnel tellijal on huvitav mõte, mille teostamine tundub toreda ettevõtmisena. Nagu nüüdki. Leedulanna, kellele eelmisel aastal tegin pandakaru, mis ka siin blogis üleval on, tahtis sel aastal tütre sünnipäevaks ükssarvikut. Nikerdasin tordi valmis mulle saadetud foto järgi, sarve toorikuna kasutasin vahvlituutut. Sarve pakkisin siiski eraldi karbiga kaasa, et see transpordi ajal ümber ei vajuks. Nii et päris lõplikust tulemusest ma pilti teha ei saanudki, aga siin nad on, Ükssarvik ja tema sarv:

Viimast torti oli väga suur rõõm teha. Metsatort “Anastassia” raaamatusarja ainetel. 🙂

Kolleegilt sain fotosessiooni ajaks laenata ka sellise ägeda kasepuust aluse:

Miniversum

Kõige toredam koht, kus me Budapestis käisime, oli vist Miniversum Andrassy tänaval. Läksime sinna ilma eriliste ootusteta, rohkem lihtsalt selleks, et külmalt ja tuuliselt tänavalt korraks sooja hüpata. Seda suurem oli üllatus, et 2-3 ruumis jätkus vaatamist mitmeks tunniks.

Sinna on ehitatud Ungari kuulsamate paikade miniatuursed maketid skaalas 1:100, mille juurde on paigutatud umbes sentimeetripikkused inimesed. Sõidavad ringi ka tillukesed rongid ja autod, mille liikumist saavad inimesed ise käivitada. Samuti saab ise tööle panna tuuleveskeid, purskkaevusid, elektivalgusteid jne. Kuna kogu maastik on nii detailirikas ja külluslik, võtab omajagu aega, et kõiki nüansse leida ja märgata ning ega ühe korraga kõike näha ilmselt polegi võimalik. Mulle meeldis, kuidas ungari lapsed seisid ja silmitsesid ühte kohta 5-10 minutit ning nihkusid siis tasapisi edasi. Kusjuures oli näha, et nad on Miniversumis juba ennegi käinud.

No näiteks kui paljud inimesed üldse jõuavad märgata alumisel pildil musta kassi rõduserval:

Sellise mikromaailma nikerdamine oli muidugi kolossaalne töö. Vaadake kasvõi seda päevalillepõldu alumisel pildil ja kujutage ette, et iga päevalill on seal umbes kahesentimeetrise traadi otsas:

Nende kodulehelt leidsin järgmised arvud: 5000 figuuri (enamasti inimesed, aga ka loomad ja näiteks ka paar ufot 🙂 ), 600 hoonet, 1300 meetrit raudteed ja 100 liikuvat rongi. 14 linna.

Linnade vahel on muidugi palju ka lihtsalt loodust. Ühte kõrvalisemasse kohta oligi maandunud ufode laev. 🙂

Kahjuks sattus see olema päev, kui C. fotoaparaat oli rivist väljas, nii et sain siia panna vaid oma telefoniga tehtud pilte. Mingi ettekujutuse need ehk siiski andsid.

Igal juhul soovitan soojalt igaühele, kes Budapesti satub! Viimases saalis on selline armas Väikse Printsi maailm – tema asteroid B-612 lamba ja roosiga ning kõik seitse planeeti, mida ta külastas.

Buda ja Pest

Natuke veel pilte Budapestist. Kuskil poole reisi peal kiilus C.-l kaameraobjektiiv kinni ja siis sain ainult mina oma telefoniga plõksida. Telefon on juba 4 aastat vana ega tee enam nii häid pilte kui alguses. Aga õnneks sai C. oma objektiivi lõpuks ikkagi uuesti töökorda.

Alustasime Budapestiga tutvust oma kodukaldal ehk siis Buda poolel, mis on Pestiga võrreldes märksa vaiksem ja rahulikum.  Suur osa Budast asub mäe otsas (Lossimägi) ja sealsed tänavad meenutavad natuke Toompead:

Kohe meie maja vastas oli mäenõlvale ehitatud selline huvitav sopiline maja. Ka seal on võimalik rentida külaliskortereid:

Buda peamine turismimagnet on Kalurite bastion, mille äärest avanevad ilusad vaated Doonaule ja Pestile. Kogu linn on seal nagu peo peal, Doonau vasakus servas paistab udu seest ka Margiti saar:

Sealsamas käisime ka vana-aasta õhtul ilutulestikku vaatamas. Ilutulestik iseenesest midagi väga erilist ei olnud, tundus, et ei riigi ega linna poolt midagi spetsiaalselt ei korraldata, olid ainult inimeste endi raketid. Aga tulevärki oli muidugi palju ja lasti seda igast ilmakaarest.

Huvitaval kombel ei olegi Kalurite bastion ajalooline ehitis, vaid rajatud suhteliselt hiljaaegu ja puhtesteetilistel kaalutlustel. Ja tõesti, tulemus on väga ilus ja sobitub ümbrusega ideaalselt. Alati on seal rohkelt turiste, kes käivad postkaardivaateid püüdmas.

Kalurite bastioni juures on Mattiase kirik imeliselt kirju katusega:

Peale Lossimäega tutvumist vallutasime samal päeval veel teisegi mäe Doonau vasakul kaldal – Gellerti. Muide, saksa keeles kannab see millegipärast Blocksbergi mäe nime. Ei ole küll andmeid, kas ka see on olnud nõidade kogunemispaik nagu nimekaim Saksamaal. 🙂

Sinna üles ikka andis rühkida, 235 meetrit, aga vaade oli muidugi nähtud vaeva väärt. Alumise pildi vasakus servas on näha, kui palju madalam on Lossimägi Gellertist.

Peale vana tsitadelli saab Gellerti mäel nautida nostalgilist sotsialistlikku monumentaalkunsti:

Alloleval pildil on sotsialistlik rammumees asunud võitlusse kapitalismi pahedega:

 

Buda poolele jääb ka Budapesti suurim kaubanduskeskus, millel nimeks Mammut.  See on selline uus ja kenake.

Laes rippusid loomad pea alaspidi:

Pestis on elutegevust rohkem ja kaubandus märksa elavam. Umbes nii, nagu ka Pariisis on Vasak ja Parem Kallas väga eriilmelised ja hoopis erineva vaibiga. Pestis on suur juudilinnaosa, mille sünagoog on Euroopa suurim ja maailmas suuruselt teine. Sissepääs maksab ca 13 eurot inimene, me ei hakanud sisse minema.

Pesti põhiline vaatamisväärsus on muidugi parlamendihoone, mida on samuti võimalik külastada. Sinna maksab pilet ainult ca 7 eurot ja õpilastele ca 3, aga juba hommikul olid kõik ekskursioonid välja müüdud. Neid tehakse iga päev eri keeltes 23 korda, 50 inimest grupis. Seega piirdusime väljastpoolt imetlemisega, mida ka väga pikalt teha ei kannatanud, sest tol hommikul oli nii tuuline, et äärepealt oleks meid mõlemaid Doonausse puhunud või siis vähemalt kõrvad pea küljest minema.

Parlamendi taga olev kuusk oli ääristatud selliste toredate vanakooli kelkudega.

Pesti kaugemas servas on ilus suur Varosliget ehk Linnapark. Selle sügavuses on muinasjutuline Vajdahunyadi loss, mis näeb välja, nagu tuleks otse kuskilt Harry Potteri filmist.

Kuna lossis asub praegu põllumajandusmuuseum, siis kasutasime juhust ja saime lossi ka sisse piiluda. See koosneb kahest väga eriilmelisest tiivast: gooti ja baroki tiib. Muuseum ise on selline mõnusalt tolmune ja ajale jalgu jäänud vanakooli väljapanek. Euroopas on sellised juba peaaegu kadunud kõik. Arvata võib, et ega sellelgi seal pikka pidu ei ole, kuna Budapestis on käimas mingi suur muuseumide renoveerimise kampaania – praegu on terve rida muuseume  renoveerimistöödeks mitmeks aastaks suletud. Aga jah, allpool pildil siis sarvede kollektsioon lossi gootitiivas.:)

Lossi taga oli hiigelsuur liuväli ja see oli ka ainuke koht, kus me Budapestis lund nägime:

Pargist leidsime ka põneva anonüümse suurmehe kuju:

Peale Buda ja Pesti on veel ka Margiti saar, mis on üpris hiiglaslik maalahmakas keset Doonaud. Saare nimi tuleneb sellest, et 13. sajandil lubas kuningas Bela IV saata oma tütre Margiti saarele nunnakloostrisse, kui tal peaks õnnestuma mongolite poolt laastatud riik uuesti üles ehitada. Mongolid lahkusidki riigist ja 11-aastane Margit läks kloostrisse.

Suvel on seal saarel kindlasti väga vahva – kõik need Jaapani aiad ja rosaariumid ja laulvad purskkaevud. Talvisel perioodil on saar aga lagedavõitu ja jalutamiseks liiga suur. Tegime talle ikkagi ringi peale, et natuke loodust nuusutada.

Väga toreda elamuse saime Miniversumi külastamisest. See oli selline mikroinimeste mikromaailm. Aga kuna pildimaterjali on selle kohta rohkem, tuleb selle kohta veel üks postitus.